täna saabus siis 3 tiimiliige Mr. Orav ja surus kohe arvuti pihku, et kirjuta ka midagi blogisse, et tuhanded eestimaalased ootavad uudiseid! Ega ma nüüd seda väga usu, et kedagi minu tegemised väga kotiks aga kuna olen seekord suutnud ennast osavalt koos korüfeedega kaasa sebida, siis paratamatult laieneb suur tähelepanu nende tegemiste vastu ka minule! Aga teisest küljest on ju Eestis terve punt "karvajalgu", keda kindlasti huvitab kuidas Kelk seal Jassi ja Orase kõrval hakkama saab? Selle põhjal oleks hea võrrelda kuidas ise seal panna (või surra) suudaks! Vähemalt ma ise kodus olles mõtleks nii. Eks ma siis püüa kaasa ujuda ja "kapteni" käsku täita! Kui vaja kirjutan blogi, kui vaja tassin vett ja varukumme või pesen rattaid! Nii nagu kpten soovib!
Läksime Jassiga ratastega Oravale lennukasse vastu! Kohale jõudes tuli meelde, et oleks pidanud võtma kaas A4 paberi kirjaga ORAS- oleme juba 3 nädalat siin downunderis olnud- ei tea kas meest enam ära tunnebki! Terminalis oli karja kaupa igasuguseid vastutulnuid selliste siltidega. Aga õnneks hakkas terminali otsast õige pea tuttav oranz Tartu Maratoni fliis lähenema, mille kohal kõlkus jälle tuttav alati rõõmust särav ja lõbus ekseuroopa meistri blond pea . Midagi pole siiski muutunud, Oras on endiselt Oras. Peale jällenägemisrõõmu rahunemist saime jube ruttu tema rattakoti kätte, toppisime ta kiirelt takso peale ja oma hotelli/appartmenti, ratas kokku ja kohe trenni. Allani esimene emotsioon kohast oli, et lõpp soe ja tohutult niiske! Tegelikult oli täna suht norm ilm ainult ca 26 kraadi ja kuna eile vihma ei tulnud ja tuule suund oli ka lõunast (mitte põhjast ekvaatorilt), siis ei olnud niiskust ollagi võrreldes sellega kui meie Jassi ja Erlega (see on minu kalliś kaasa) reede õhtul maandudes tundsime. Minu esimene emotsioon oli selline nagu oleks kuskil sauna eesruumis olevas pesuköögis- selline hullult niiske ja soe oli õhtul kell 8. Pole lihtsalt varem troopikas olnud, võibolla see ongi tavaline ga minu jaoks oli täitsa eriline emotsioon! Allan oli muidugi olnud pikalt lennukis rullis olnud ja võttis asja rahulikult! St. sõitis omas tempos, mis ongi meie plaan sellel võidusõidul! Igal juhul oli olukord esmakorselt selline, et sõitsime seda tõusu kust teisipäeval esimese etapi start läheb ja meie Jassiga olime ees ja Allan jai meist lihtsalt maha!!! Ärme teeme nüüd mingeid järeldusi!!! OK, Jass oma tavapärases headuses on nagunii hea aga minu "purakas" ei tähenda seda, et mina "ullult" kõva oleks vaid, Allan oli nagu pioneer Artekis- sõitis suu ammuli ja vahtis meie taga vihmametsade siginat saginat, tsikaadide siristamist, kakaduude kädistamist ja muud kisa kära mis ümberringi toimus. Meie Jassiga olime muidugi juba "vanad kalad", juba teist päeva kohal ja "kõike" näinud! Tegime ükskõikse näo pähe ja pressisime mäest üles. Korra poole mäe peal tegi Jass oma firmamärki ka- st tõstis kiiruse ca 20 km/h tunnis, ajas põsed punni, hakkas puhkima ja sikutas ikka päris kõvasti! Aga eks ma ei tahtnud ka kehvem olla, hakkasin ka ähkima ja püsisin tal kõrva kõrval kuni jättis järgi! Tulemus oli see, et Allan jäi oma linnulaulu kuulamisega ca 1km maha, mina sain oma päeva max pulsi (168) ja Jass ka (176). Tõus lõppes ca 20km järel Lake Morrise juures (410 m üle merepinna), kust kogu Cairns´i linn (120 000 elanikku) saab oma kraani(joogi)vee. Selle tõusu peal nägime oma esmest madu Austraalia pinnal (see oli ca 70 cm pikkune ja juuspeen rohekas hallikrähmuline armas maokene, kes Jassi autoriteetsele arvamusele tuginedes oli kindlasti väga mürgine! Mäest alla Cairnsi laskumine oli suht ebakindel- millegi pärast hakkab mul esimene jooks hullult vibama kui käed suurel kiirusel lenksust lahti lasen- ei tea kas probleem on lennul löögi saanud kõveras pidurikettas või muus aga igal juhul allamäge oli tunne nadi. Tavaliselt malakumistel eriti ei põe aga täna Jassiga kallutamistes ei suutnud kuidagi sammu pidada!
Kelk, ära nüüd liiga tee seal teistele, eks:)
VastaKustutaÄrge ikka vend Kelgule liiga tehke, ta lapsepõlvest peale selline õrna hingega :D
VastaKustuta