kolmapäev, 10. november 2010

Lõpetuseks!

Allani kokkuvõte.


Juba 10 päeva kodumaal,aga plogi lõppkokkuvüte tegematta.Alustan siis viimase etapi kokkuvõttega.
Viimane päev toimus eraldistart 38km Ayton-Cape Tribulation.Starti asusime vägagi pingevabalt ja läksime
distantsi lihtsalt läbima.Minul oli kokkuvõtte 4.koht kindlustatud ja ettepoole pürgimine oleks olnud ebareaalne.Jass startis minust 2.min eespool ja umb.poolel võistlusmaal sain ta kätte.Kuna startisime
fotoaparaadid taskus,siis klõpsisime ka võistluse käigus teineteisest ka mõned lahedad pildid.

Finishisirge oli vägev.Nimelt tuli sumbata ratas õlal läbi jõe(sügavust kohati 1m).Finishijoon oli vastaskaldal.


Muidugi vaade ja tunne kus kõik eelnevad lõpetajad sind aplausi ja rõõmuhõisete saatel tervitasid oli vägev.Ja üllatus,üllatus finishis lehvisid ka sinimustvalged lipud.
Nimelt oli meid tervitama tulnud kohalikud väliseestlased koos oma Eestist puhkusel viibivate sugulastega.
Võistluste ametlik ja pidulik autasustamine oli õhtul kohalikus restoranis.Ja kõik võistlejad
olid majutatud hotelli.Peale 10.ööd telkides,välivoodites ja magamiskottides oli voodis ja puhaste linade vahel magamine nagu taevalik kingitus.Õhtul olime väga väsinud et isegi ämblik kes kardina taga elas ei häirinud kübetki und.


Võistlusjärgsel päeval toimetati kõik jälle tagasi stardilinna Cairnsi.Kuna kogu võistluse vältel ei õnnestunud küll kohata vabas looduses ühtegi krokodilli,siis tagasiteel Cairnsi peatusime ühes
krokodillifarmis.Saime vaadata krokode toitmist ja lõunaks saime ka maitsta krokodilli liha.
Maitseomaduste poolest meenutab vägagi kanaliha.


Lõppkokkuvõtteks.
Crockodile Trophy on maailma lahedaim,seiklusrikkaim,palavam,ägedam,raskem (just vaimselt)(minu isiklik arvamus siiamaani elus kogetud võistluste põhjal) mägirataste mitmepäeva sõit maailmas.Super üritus.Kes tahaks proovida siis soovitame soojalt.
Tänud kõigile kaasaelajatele!



kolmapäev, 27. oktoober 2010

Last day left.

Karvajala (I.Kelk) emotsioonid kolmelt vahepeal möödunud etapilt:
7. etapp Mount Mulgrave-Laura, 151 km.
Tegelikult näitas kell õnneks vaid 147 km ja tänu jumalale! Selle 4 km kätte ma oleks seekord vist surnud. (Siia ma seekord siis hüüumärki ei pane, kuigi tahaks kohe 3 tk panna, sest kellegile lugejale ei meeldinud siin, et ma nii paljud laused hüüumäriga lõpetan aga kui sõnadega ei suuda oma emotsioone edasi anda siis püüdsin seda kirjavahemärkidega teha). Igal juhul oli tõesti üliraske etapp. Kui kolmandal etapil veepuudusesse jäin ja vaevlesin siis arvasin, et vast sellest hullemat tunnet holla ei saa. Aga asjatu lootus.
Etapp ise algas igati kenasti. Liidrid võtsid kohe kena hoo ülesse, pallast kukkus tagant ära ja ca 25 mehelise pundiga kulgesime edasi.Pundist käis kogu aeg literdamine ja selle tõttu oli hetketi kiirus 40-45 km/h ja paljud baigi mehed ei kannata seda välja. Tagant kadus mehi järjest aga minul oli küllat hea tunne ja probleeme pundi peas püsimisega polnud. Kolmandal possal olev belglane Mulkens pani suhteliselt algul kohe minema ja kadus silmist. Ülejäänud litrid aga püüti 2 liidri poolt kinni, kuigi üritajaid oli palju. Kui ca 20-25 km oli sõidetud üritas Allan ka, temaga läks kaasa väike austerlane Sokoll ja mingil hetkel ka Jass neile järele. Said kõik kolmekesi kokku ja venisid pundi ees ca 150-200m vahega. Kuni ühest laskumise järgsest jõesillast üle kimades nägime kuidas nende kolmene kamp silda katvasse mudalompi sööstis ja kuidas austerlane jubeda röögatusega hullu nipli pani. Ikka kohe konkreetselt üle lenksu ja vee alla. Selgus, et sild oli kaetud ca 20-30cm veega ja selle all veel paks pehme muda kiht, mis imes ratta kenasti kinni. Allan sai ilusti läbi aga Jass oleks ka peaaeu üle lenksu lennanud aga jäi napilt püsti kuid sadulasse maandudes lõhkus sadula luku. Austerlane igal juhul jäi poriloiku oigama, kui meie suure pundiga juba ettevaatlikumalt läbis sõitsime. (Hiljem selgus, et vennal läks rangluu ja midagi ka õlaliigeses puruks, kuigi ta sõitis selle etapi veel viimaste seas lõpuni. Täitsa kangelane! Üritas järgmine päev ka startida, sest siis ei teadnud veel et rangluu katki aga jättis varsti ikka tuuri pooleli, sest treppis tee peal rappumine katkiste kontidega on ikka väljakannatamatu.) Jass jäi stoppama ja hõikas, et lukk katki aga kuna mina millegiga aidata ei saanud, siis ma seisma ka ei jäänud panin peapundis edasi. Allan tuli ka kohe selgees vastu, sest ei näinud üksi punnimisel mõtet. Hiljem Allan rääkis, et kui ta kuulis Jassi sadula jamast siis tal oli ainuke mõte peas, et oleks ta ometi ei katkestaks, muidu on meie tiimi arvestus kohe mokas. Kui ta nägi teeääres vana auto õhukummi vedelemas, siis olevat mõte läbi käid, et ehk Jass ka näeb seda ja keerab ümber sadulatoru ja sõidab selle otsas lõpuni- peaasi, et ei katkestaks.
Mina püsisin ilusti probleemideta peagrupis, mis oli jäänud ainult 7-8 liikmeliseks kuni ca 65 km-ni ja siis lasin kargu sirgu kuna siis ikka keevitati väga valusalt, tee läks kergelt mäkke, oli väga treppis ja kruusane. Oleks ehk veel natuke kestnud aga kartsin, et tapan ennast totaalselt ära ja kuna minu põhikonkurendid olid kõik ammu maha jäänud, siis tundus see igati mõistlik. Aga ega ma kaua ei saanud üksi jalgu kõigutada- tagant tulid kõva hooga juba tuttavad kollid-austraalia Karla, pikk hollandlane ja noor elupäästjast belglane. Hüppasin neile taha sest 3 mehest 2 olid sellised, keda pean ka üldjärjestuses  jälgima, mõlemad on vahetult minu taga, kuigi esimestel etappidel saadud edu on ikka mitmeid minutid. Kõhveldasime neljakesi edasi, kuni kuskil 85 km hakkasin tundma, et kuidagi ikka väga raske on. Muidugi ajab närvi see ka, et vennad ei tea sujuvast liikumisest mitte midagi. Nii kui ette saavad on vaja kohe kiirust tõsta, või siis tõusudel kogu aeg limiidi peal pressida  ja selline paugutamine väsitab hullult ära. Suurmeistrite taga (nagu Jass) on hoopis teine asi sõita- kiirus on kokkuvõttes suurem aga ühtlane sõit väsitab palju vähem. Hakkasin siis vahetusi vahele jätma ja viilima, et natuke taastuda. Ei saanud aru milles asi- joonud olin korralikult söönu nagu ka aga tunne nii kuradima raske, et lihtsalt jube. 5 km, 10km, 20 km edasi, eest üldse läbi ei käi, sööd-jood  aga midagi ei parane. Hullumeelne punnimine.Jube palavus, päike on lagipähe (tee peal näed ainult lenksu varju), tee on treppis (kuni ca 10 cm sügavused vaod), kohati väga liivane, kogu aeg tõuseb ja on nii kuradima depressiivselt kaugusesse minevalt sirge, et kaotad igasuguse lootuse, et see piin kunagi võiks otsa saada! Nii ma siis rippusin ja rippusin seal sabas. Käigud hakkasid vaikselt ka esimest korda sellel tuuril jeblama- kett oli tulikuiv, sest peenike liiv oli viimase kui õliraasu ära söönud. Igal juhul see jama tegai asja veelgi raskemaks, kui vahepeal pidid mõned vändatiirud vahele jätma ja selle järel jälle pingutama, et kanna peale saada! Aga järsku käisidki jalad tühja ja (pean häbiga tunnistama, et kergendus tundega) sain aru, et ka mid on tabanud esimene tehniline rike siin võidusõidul. Kett oligi pooleks läinud. Korjasin ta tolmust ülesse ja ronisin puu alla ketti lappima, et natukenegi kõrvatava päikese eest varju saada ! Ei saanud ilusti ketti veel kokku, kui nägin üks väike rong tuleb ja Jass selle kõige ees. Röögatasin kõvasti, sest ta ei pannud mind puu all üldse tähele. Nad võtsid hoo mahaja sain neile saba peale, ning Jassi ja Hasselbacheri abiga sain selle etapi kuidagi lõpuni veeretud. Hasselbacher sõna otseses mõttes lükkas mind vahel ja Jassile pidin mitu korda karjuma, et ta vedades hoogu natukene maha võtaks- olin korduvalt ikka murdumise lähedal aga pidasin ikka lõpuni vastu. Paarkümmend km enne lõppu tuli meile selgees vastu ka pikk hollandlane, kes lootis tänu Jassi sadula purunemisele ja minu maha jäämisele seekord master 2 klassi võitu ja bumerangi saada. Kuna just tema sõber läks eelmine päev loojakarja siis leppisime Jassiga kokku, et me tema vastu ei sprindi (minust poleks nagunii asja ka olnud) ja kuna meie kolmekesi Hassi ja Jassiga lasime enne lõppu jala sirgu siis saigi ta oma bumerangi hukkunud sõbra auks kätte. Oli igal juhul väga õnnelik, käis meid tänamas ja ütlemas kui oluline see talle on! Päev kujunes jälle 5 tunni pikkuseks! Tõeliselt Tour de France etapi siin ka ajaliselt.  Isegi Jass ütles, et põhimõtteliselt on Tour de Francel ikka kergem, sest siin olevat nagu 10 päeva grupetos, paela otsas imemist! Aga tuuril tavaliselt nii palju imema ei pea.
Päeva kokkuvõttes pean vist ütlema, et see oli küll minu elu raskem päev rattaseljas (tõenäoliselt elus üldse, sest ei mäleta küll, et oleksin pidanud ennast kunagi varem nii palju sundima pingutama).  Jassi arvamine minuga juhtunust oli, et kuumenesin lihtsalt üle.

8. etapp- Laura-Cooctouwn, 141 km.
Ette rutates pean ütlema, et kõige ilusaim spordiürituse finishipaik kuhu olen finisheerinud! Ja üks ilusaimaid sõite taktikaliselt eestlaste poolt (pean siin silmas Jassi ja Allanit, mina olin statist kes mängu otseselt ei sekkunud). Suhteliselt alguses pani Allan koos koos kolmanda koha mehe, Hasselbacheri  ja „paksu“ belglasega minema. Punt aga ei lasknud neid kuigi kaugele ja arendas parajat tempot nii, et oli selge, et neid minema ei lasta. Nad saadi peaaegu kätte, teised 3 loobusid, kuid Allan veeres ikka üksi ees ja punt lasi jala sirgu. Vahe oli ca 150m kui Jass ütles, et ta paneb Allanile järgi ja veab ta tõusu alla ära nii, et Allan saaks edaumaaga mäkke minna ja niii liidrite tempo üle elada ja siledale nendega koos jõuda. Siis maanteemehena oleks tal päris head väljavaated lpp oma kasuk pöörata. Jass jõudiski järgi, punt võttis suht rahulikult asja- kõik olid ligutusest natuke hämmeldunud ja ei oskanud midagi ette võtta. Sõideti küllaltki rahulikult edasi aga eestlased arendasid ees siiski nii head tempot , et kadusid vaateväljast. Minul oli täna algusest peale jälle väga hea tunne aga kartsin hilisemat haamrit nagu eile. Hakkasin kohe varakult sööma – jooma ja mis kõige olulisem valasin endale, kogu aeg vett ja mingil hetkel ka spordijooki pähe, et jahutus oleks maksimaalne ja eilset ülekuumenemist ei juhtuks. Kuna meie meeskonna mehed olid eest siis võtsin „tähtsa ja enesest mõistetava näoga“ ca 12 mehelises  peagrupis koha 4-5 possal sisse, et seal rahuöikult istuda ja sündmusi „kontrollida“. Loomulikult ei olnud minust suurt kontrollijat, kuid see positsioon andis kõvasti võimalust ökonoomitada ja sõita rahulikult, tegemata kaasa kõiki pundi sabasse ulatuvaid võimendusi. Kuna eestlased on oma tegudega juba suure respekti välja teeninud ja teatakse, et sõita suudame siis ei püütud mind sealt mugava possalt ka välja udjada.  Nagu arvata oli siis selle päeva suure mäe alla jõudes läksid kõvad mehed oma teed ja mina jäin omasugustega teise gruppi mäge ületama. Täiesti hämmastav kuidas, eilse üliraske päeva järel olin täna hoopis teine mees ja suutsin paraja reserviga nii mäkke minna, kui mere rannikule lähenedes ka jubedas vastutuules siledat vunkida. Isegi Hasselbacher, kes eest grupist meie punti kukkus imestas, et mis minuga küll eile oli- et täna hoopis teine mees.
Mis ees otsas toimus seda olete kuulnud juba eilse päeav võitja postitusest. Allan sai ühe väga ilusa võidu, just tiimi taktikalisest asbektist vaadates. Ja muidugi seniseid raskeid päevi , siinset kliimat ja uhket auhinna bumerangi (nüd on temal ka!) arvestades ka ühe väärtuslikuma võidu, nagu ta ise ütles.  Isegi olümpiavõitja Brentjens (kes on muidu suht muhe, sõbralik kuid vaikne vend)  tuli mulle täna hommikul stardis ütlema, et tubli töö ja hästi tehtud. Ma muidugi kobisesin vastu, et ikka tänu temale ka, et väga ei sikutanud aga igati ilus liigutus temalt.
Jõudsime siis oma teise pundiga ka lõpuks Cooctowni lähedale. Kui mägede otsast, 20 km enne finishit avanes vaade, ookeanile ja ümbritsevale vihmametsale käis üle pundi tõsine valjuhäälne, kergendatud „OOEEHHH“ ! Nii kõrini on kõigil juba selles kuivas liiva ja kivikõrbes müttamisest, et värske , niiske mereõhk paitas suisa kopse. Igaljuhul viimase mäe alla jõudsime kuuekesi koos ja edetabeli järgi kõige kõvem austraalia vend pani ülijärsust asfalditõusust ees minema, Lapierre tiimi hollandlane talle järgi, belgia paks ja minu „elupäästja“ passisid teineteist ja Hasse võttis asja püris rahulikult, st lasi jala suht sirgu. Mina üritasin siiski etapil võimalikult head kohta saada ja üritasin oma pundis kolmandana finisheerida aga belglased hakkasid omavahel master 1 klassi bumerangi pärast võitlema ja panid must mööda. Kartsin, et tõus jätkub veel pikalt ja hoidsin veits tagasi aga kohe nurga tagant algaski viimane trepp kust pidi 10 sammu üles jooksma, et Cooktowni tuletorni kõrval mäe otsas finisheerida. Ja milline vaade sealt avanes! Super! Heleroheline ookean, tumeroheliste vihmametsadega kaetud mäed ja nende vahel valge liivarand, mida piiritklevad palmid. Kuna olen esimest korda troopikas, siis pole selliseid vaateid saanud varem nautida. Kuna suutsin täna taas kõikide oma konkurentidega ajavahed kontrolli alla hoida, siis sai päeva eesmärk igati täidetud ja lootused 12 hulgas tuur lõpetada ikka veel reaalsed.

9. etapp- Cooktown –Ayton 121 km. Jah pidi olema 121 km aga kuna rannikul on olnud viimastel nädalatel palju vihma, siis selgus et ühes jões on veetase nii kõrge, et vesi viis raja läbitavust kontrollima läinud dziibi sillapiirdesse. See tähendas, et inimesel sealt rattaga läbiminek kahjuks võimatu. Seega tehti etapp lühemaks, mis meile suhteliselt hästi sobis ja üks suur tõus ja järsk laskumine jäi välja. Kokku siis „ainult“ 78 km. Päev algas meeldiva üllatusega, kui üks tuuril osalev austraallane tuli jutuga,et ühes kohalikus kohvikus töötab üks Eesti tüdruk! Oleme ju kuulnud küll kui palju eestlasi siin Austraalias tööl on kuid kohanud ei ole küll veel ühtegi! Ja nüüd siis Cooktownis! Hemingwayl oli tõesti õigus- igas (sadama) linnas võib leida tõesti eestlase! Läksime siis teda kohvikusse otsima ja tõsi, mis tõsi- päris elus eestlane, blond ja puha! Ütles rõõmsalt, et jah ma kuulsin ka, et eesti ratturid on siin ja oli isegi telekast näinud kuidas Allan etapi võitis. Igal juhul tuli ta meiega Cooktowni sadamasse starti vaatama ja oli kohe kuidagi palju kodusem tunne, kui sul kasvõi üks poolehoidja on rajaäres.
Alguses kulges sõit mööda asfalteed kuid tõusvalt ja külalt tugevas vastutuules. Eesmärk oli saada liiderpundiga mäe alla ja hea õnne puhul ka üle mäe, sest see pidi olema ka veel asfalt, millele pidi järgnema „rough“ tõus millest ei oleks minul kindlasti lootust liidritega ülesse saada . Kõik laabus ilusti kuni mäe alla jõudsime, kuid mäe lõpus sain siiski kangi ja jäin maha. Halb oli selle juures see, et viimasena sai Allani sabas veel noor belglane „elupäästja“ (Raf de Bakker), kes oli minu tõsine ohustaja 11 koha konkurentsis.  Kukkusin taha olevasse punti , kuid hoolimata sellest, et kõik ülejäänud seeniorid olid seal oli see tempo kahjuks liiga aeglane , et liidritele uuesti saba peale saada. Samas oli mul endal pundis suhteliselt mugav olla aga üks oluline mees oli pundist puudu ja see tegi närviliseks, sest 7 min edu mis mul tema ees oli ei tähenda midagi. Viimase päeva 38km eraldistardi paneb ta mulle nagunii pikalt pähe. Jube tallapress on. Püüdsin siis hoida ka pundi tempo ikka üleval aga ka mitte ülearu ennast kulutada, sest jalad on ikka täitsa läbi ja pulss ei lähe enam üldse ülesse. Kui pulss on 156, siis on sihuke tunne, et sõidad juba limiidi piiril , kuigi normaalsetes oludes peaks veel ca 20 l/min ruumi olema.  Täitsa kole abitu tunne on vahel, et nii jõuetu oled. Aga õnneks on vist teistel minusugustel sama tunne.  Viimasest mäest ülesse ronides tulid samast laskumisest alla juba Allan, koos austerlase Philipi ja kanada vennaga. Lootsin, et äkki Allan võtab teise etapi järjest aga oli siiski austerlasega kokku mänginud ja oma teise etapi võidu tuuril, Allan oli teine ja kanda vend kolmas. Jass veeres „kogemata“  Brentjensi kõrval neljandana üle joone. Hiljem kuulsin poiste käest, et sõit oli ees hästi aktiivne olnud ja nii Allan kui Jass olid ka mitmed korrad atrõõvis olnud.
Etapi lõpus üritasid pundis olevad 5 hollandlast mulle kambakat teha ja 15 kohta ja koos sellega master 2 klassi teist kohta pikale hollndlasele kätte mängida. Tõmbasid üksteise järel hoo peaaegu 50 peale  aga jätsid pika ikka 400-500m üksinda tuule kätte ja hoolimata, et ta väga võimsalt suutis kiirust säilitada tulin ikka suht lihtsalt 100 m enne joont tuulest välja  ja panin oma pundika kinni.
Hea oli muidugi see, et minu konkuret de Bakker ees lõpuni ei püsinud, kuid võttis minult siiski üle 5 minuti aega tagasi. Seega homme on suhteliselt lootusetu 11 kohta hoida, kui kellegil mingit tehnilist riket ei tule. Allan on ikka üldsotis 4, Jass 6 ja mina siis 11. Tiimidest juhime pikalt ja 2 etapivõitu ka käes. Homme sis viimane etapp, 38 km eraldistardist kahe väga järsu ronimise ja ohtliku downhilliga aga siiski mis tundub kõik see hommne kuidagi naljategu kõikide seniste piinade ja vaevanägemistega võrreldes! Mina pean igal juhul juba praegu kokkuvõtteks ütlema nii nagu Croko reklaamlause ütleb: „The most hardest, hottest and adventured...thing what I ever done!“

teisipäev, 26. oktoober 2010

7.ja 8.Etapp(Ja kõigil nüüd oma bumerangid)

Allan siin ja Crocoreporti tulistamas.Alustame kohe eilsest etapist mis veel lahkamatta.7.etapp siis 151km Mt.Mulgrave-Laura.Suhteliselt depressivne stardikoht,keset poolkõrbe.Öö saatsime mööda lageda taeva all.Telgis oli lihtsalt võimatult palav.Muidugi omamoodi elamus lageda taeva all ja tähistaevas vastu säramas.
Etapp kulges valdavalt mööda kruusaseid ,tolmuseid ja jube raputavaid teid.Mõned jõeületused.Saime suht
sõidu algfaasis Jassiga väikese rünnaku ette võetud.Vahe oli liidritega juba sadakond meetrit kui kimasime läbi jõe,aga see osutus loodetust sügavamaks ja nibin-nabin jäime püsti.Jass aga maandus keharaskusega sadulale ja murdis sadulaluku.Väikese putitamise järel sai ta muidugi etapi lõpetatud.Ja oh üllatust finishis saime talle ühelt Belgia vennalt uue sadulaluku.Kahju muidugi et ta oma head päeva ei saanud realiseerida.Etapp sobis talle väga ja tal oli hea enesetunne.Ja kahjuks Indrek ei saanud ka ilma viperusteta ja lõhkus etapil keti.Aga kuna väikesed tööristad on igaksjuhuks kaasas siis sai asi lahendatud.Minul oli väga raske päev ja jube kannatuse ja valuga tuli finishis 5koht.Akud olid jumala tühjad.Indrekul ka väga raske päev.Jassil jäi hea päev jälle realiseerimatta.Aga noh ikka juhtub.Tehnikasport.Ja nüüd jõuame sujuvalt
tänase 8.etapi juurede.Alustame kohe hea uudisega ET MA VÕITSIN SELLE!!!
Ma arvan et tegu oli ühe siiamaani ilusama etapiga üldse.Laura-Cooktown.Linn kus James Cook maabus
1777.Ja valge inimene astus selle mandri pinnale.Etapp ise kulges kihvtilt.10km ründas Hasselbacher.Sain ka sappa ja veel 2 Belgia kutti ka.Üks oli muidugi Mike kes kokkuvõttes hoiab 3.kohta.Mingi 50.km sai selgeks et meid minema ei lasta.Liidrite grupp lähenes kiirelt.Siis lasime jala sirgu aga ma millegipärast jäin veel tuiama
väikese vahega grupi ette.Siis tegi superlükke Jass ja ründas grupist.Saime jälle kahekesi liikuma ja suutsime parajat vahet hoida.Kõige mägisemal lõigul 80-100km lähenes grupp jällegi väga lähedale.Viimasel mäenukil lasi Jass minuga vahe siise ja ütles et paneksin üksi lõpuni.Tahtis lihtsalt testida et kui tema gruppi tagasi läheb siis liidrid äkki rahunevad.Kuna lõpp kulges juba siledamal maastikul ja kõva küljetuulega siis
võtsin ette suht riski.Kuna olin juba parasjagu väsinud ka siis väga ei uskunud endasse.Kuna viimane joogipunkt oli 110km siis kuulsin sealt vahe olevat 2min.Sellest et jälitajad olid rahunenud sain kõvasti jõudu
juurde.Hoidsin väga head tempot kuni lõpuni ja finishi tõusu all oli olnud vahe juba 6min.Liidrid ikka loobusid täiega ja kuna ma kokkuvõttes poodiumimehi ei ohustanud siis lasti mul minna.Viimane kilda oli väga järsk ja
finish oli mäe otsas.Mega tunne oli küll sellises kohas finisheerida uhkes üksinduses.Vaade oli kirjeldamatu mis avanes ookeanile.Jass tuli ka rahulikult 8 possa peal finishisse,Ja Indrek umb.13.Veel on jäänud 2 etappi,homme 124km aga suht raske ja viimane päev on eraldistart 38km.Meie eesmärgid on kuhjaga juba täidetud.Homme meist võidupretendente pole.Mina võtan rahulikult ,sest täna sai energiat rohkem kui küll
kaotetud.Jass ja Ints on juba mõlemad autasustamis poodiumil käinud.Neil oma bumerangid juba olemas.
Täna siis on minul võimalus särada seal.Ilusad eesmärgid ja unistused on juba täidetud.Veel on vaja turvaliselt ja kindlalt lõpuni jõuda et meeskondlik esikoht Eestisse tuua.Praegu kõik ja tänud kaasaelajatele.

esmaspäev, 25. oktoober 2010

Kurb päev

Kelk jälle siin arvuti taga! Nagu minu eilsest 6lk kirjatükist näha võite, siis olen III etapi koomavabariigist ära taastunud ja suuteline energiat millegiks muuks kui taastumiseks kulutama!
>Nagu eile juba kirjutasin, siis ei tea siin kunagi ette mida hommne päev kaasa toob ja nagu ära sõnasin! Tänane hommik tõi kaasa selle aasta Croco tuuri esimese hukkunu! Jah- nii see tõesti on! Üks 50+ hollandlane kolis täna öösel parimatele jahimaadele! Kõrval telgis olevad tema oma tiimi hollandlased olid öösel küll mingeid imelikke hääli kuulnud aga ei oskanud appi minna! Sõit on ränkraske ja jalakrambid või mis iganes võivad inimese öösel oigama panna- kes see ikka kargab iga hääle peale teise telki sisse, et küsida mis viga on! Igal juhul hommikuks oli ta juba mitu tundi surnud olnud ja kogu laagrit valdas tõsine matusemeeleolu! Kuigi me ei olnud  selle mehega otseselt isikliklt vist suhelnudki oli siiski šhokk suur ja tuju täiesti nullis- ikkagi üks meie seast! Kuna organism on niigi ülekoormusest väga depressiivses seisundis , siis sellised emotsionaalsed ehmatused löövad nii kergelt rivist välja, et omalgi oli teatud hetkel lausa nutt kurgus!
Loogiline käik võidusõidu kohalt oli aga järgmine, etapp võistlusena tühistati ja startisime kõik 8.30 peale minutilist leinaseisakut neutraliseeritult saateauto taga 120 km sõidule! Kuna kuidagi pidime järgmisesse laagripaika saama, siis 70 ratturi edasiliigutamiseks muud varianti polnud. Tegelikult vajasime kõik sellist ühte lisa puhkepäeva aga loomulikult mitte sellise hinnaga! Ja see, et sai normaalses tempos jalgu liigutada oli tegelikult veel parem kui täitsa jalad seinale panna, sest vähemalt minul oleks tõenäoliselt peale puhkepäeva olnud väga raske jälle käima saada. Sõit ise kulges seekord suurtel kruusateedel üles alla aga absoluut kõrgusi vaadates siiski rohkem allamäge. Tempo oli enam vähem mõsitlik, kuskil ca 30 km/h oli sees aga see oli siiski paljudele ikka liig ja meid jäi kokku kulgema ca 30 meest ja nende seas 1 austraalia naine. Kuna esimest korda ei pidanud ainult nina teise mehe tagarattas kihutama, siis saime sõiduajal seekord tõsiselt ringi vahtida ja nägime oma 1200 km rännakul esimest korda natuke rohkem ümbritsevat loodust. Seekord suundusime siis meie mõistes suhteliselt kõrbelisele maastikule(kuigi kohalikud ütlevad, et see on veel kõrbest kaugel) ja kümnete kilomeerite kaupa ei olnud näha muud kui punast mulda, kollakat liiva, halli kulu ja vahetevahel ka samasuguseid kulukarva veise- või lehmakarju! Need lehmad on siin tegelikult hästi lahedad- valdavalt kõik kuluhallid, küllalt kondised aga suurte-suurte kõrvadega (nagu eeslil) mis ripuvad sõbralikult pooles vinnas. Pole kuskil nii muhedalt sõbralike nägudega lehmi näinud. Nad vahivad sind teeääres uudishimulikult kuni jõuad ca 10 m kaugusel ja siis panevad jooksu! Erutavaks teeb asja see asjaolu, et sai ei tea kunagi kas kari põrutab kohe võpsikusse või otsustab risti üle tee ja seega läbi pundi põrutada! Täna igaljuhul Haselbacheri (jälle tema! ) nina eest pani üks päris napilt läbi! Vahepeal pikkisid maastikku ka hallid hästi teravad kaljurahnud, siis jälle suured väljad, mis on ülekülvatud umbes kuni 1m kõrguste, püramiidjate, punasest mullast termiidipesadega- nagu Marsi maastik! Nii me siis vurasime ja vahtisime ringi! Täna saime tõsiselt tunda ka mis tähendab Austraalia mõistes soe ilm! Pulsikellad näitasid suisa 50 kraadiseid temperatuure aga päikse käes ei saa neid ikka usaldada. Kuid kindlasti oli sõidu viimasel 2 tunnil temperatuur kuskil 35-37 kraadi ja finishi järgsetel tundidel Jassi autoriteetsel arvamisel isegi hetketi ehk 40 kraadi. Jumal tänatud, et ei pidanud võidusõitma! Laager oli meil täna ülesse löödud sõna otseses mõttes tühermaal, võsa vahel- tõeline „bushcamping“ nagu siin öeldakse- koha nimi Mount Mulgrave! Laagriplatsi pikivad lehmakoogid ja sõrajäljed! Aga laagripaiga maiuspalaks on 150 m kaugusel olev kiirevooluga jõgi, mille ca 30 kraadised vood väsinud ratturite liikmeid ülimõnusalt silitasid! Tõsiselt mõnus- ligunesime vees ligi tunni! Julgesime seda teha, sest märki mis hoiatab krokodillide eest väljas pole. Bart Brentjens, kes on siin mitmeid kordi olnud lohutas meid ja kohalikud kinnitasi ka hiljem, et krokosid ikka on ka selles jões aga need on „freshid“ ehk magevee krokod, es olevat suht süütud ja sõbralikud olevused. Eile just lugesin, et need kasvavad vaid kuni 2m pikkuseks ja kuni 120 kg raskuseks. Seega ei midagi hullu! Aga „saltid“ ehk soolase vee krokod võivad kasvada kuni 7m pikkuseks ja kaaluda kuni 1000kg ja need pidid inimestele ikka päris ohtlikud olema. Aga mööda jõgesid  ülesvoolu nad kaugemale kui 50-60kk ei jõua sest kärestikud ja kosed jms on ees. Seega selles jões nad meid ei ohusta.
Homme siis jälle tõsine etapp ees – 151 km küll suuremalt osalt ainult „hilly“ ja peaks suhteliselt normaalsed teed olema, teeb kindlasti etapi pikkus, kuumus ja tempo taas oma töö. Finish on ühes aborigeenide asumis millel väga eestipäraselt kodune nimi Laura! Kuna hommne rada peaks sobima jälle nii Jassile kui ka Allanile, siis ootan neilt kõva paugutamist, eriti Allanilt, sest temal ju veel bumerangi pole!

laupäev, 23. oktoober 2010

Pool tuuri labi!

VäikeKelk nüüd ka siin üle pikaaja häält tegemas. Kui Te arvasite, et ma juba „täitsa surrnd“ olen, siis dutkit! Ikka hingitsen veel aga see jutumärkides olev seisund on lihtsalt läbi elatu.  Loodan, et nüüd olles enda jaoks teadvustanud, et inimvõimete piirid sportlikul sooritusel on „kummaliselt kummist“ läheb edasi natuke kergemaks. Kuna proffid on siin eelnevalt oma läbielamisi kommenteerinud, siis püüan anda etappide kaupa edasi natuke ka „karvajala“ läbielamisi ja emotsioone.
I etapp: peale ühiselt Cairnsi linnast välja veeremist anti  tehniline start linna kohal kõrguva mäe jalamil. Õnneks oli esimesed 12 km asfaldit aga kus just eriti alguses oli tee tõsiselt loodist väljas. Ässad (eriti Huber) ei hellitanud üldse ja hakkasid kohe mehiselt astuma, kohe läks pundis hull puhkimine lahti. Püüdsin hoida võimalikult ette otsa, et oleks ruumi kuhu kukkuda aga hoolimata tõsisest andmisest ja asjaolust, et pulss oli päris punases oli tunne päris hea, Kui 3-4 km pärast ühel laugemal lõigul sain seljataha vaadatud selgus tõsiasi, et olen ca 12 mehelise pundis 6 jalg ja tagapool pole näha kedagi!!! Mis veel kõvem, tiimidest oli ainukestena meil 3 meest liidripundis ja ülejäänud kõik juba üksikud. Ja mis mehed on ümberringi- Bart Brentjens (olümpiavõitja ja maailmameister), Urs Huber (MM-3s), Rene Hasselbacher (eks Astana), Mike Mulkens (Bel) ja muidugi Jass ja Oras ning kogu selle ässade paraadi sees veereb keegi tundmatu kuulsus Indrek Kelk (Sangaste Lossikülast) ja tunneb ennast selle tempo juures suhteliselt hästi! Paljud kindlasti ei mõista mind aga tõelised rattapeded loodetavasti saavad aru minu emotsioonidest! Liiderpunt veereb mööda serpetiini aina kõrgemale ja kõrgemale, foto ja teleautod sõidavad kõrvale ja filmivad ja pildistavad- püüan teha näo nagu oleks see midagi igapäevast aga endal hing hõiskab ja emotsioon on nii laes, et hakkab juba hirm, et saan suurest uhkusest iseenda üle südamerabanduse juba esimesel etapil! Nali-naljaks aga nii ilusaks kõik ei jäänud- peale väikest laskumist keeras rada uuesti mäkke ja nüüd juba pinnasteele ja kohe nii loodist välja, et pidi kohe peaaegu kõige väiksemad rauad välja otsima! Ja meie Jassiga tahtsime veel maantee kassetiga peale tulla- hea, et kohalik rattapoe omanik suutis meile selgeks teha, et hullud oleme! Sinna me oleks surnud oma väikse kassetiga. Jassil hakkas tõusu algul kohe raske ja ta võttis oma tempo, mina olin emotsionaalselt nii verd täis pumbatud, et  lootuses, et tegu on ainult lühema järsu nukiga üritasin natuke liidritega kaasa punnitada aga see oli lootusetu ettevõtmine. Tundsin, et tahhomeeter on põhjas ja kui kohe järgi ei anna võib asi halvasti lõppeda. Võtsin ka rahulikuma tempo aga olin siiski endale liiga teinud ja Jass tuli tagant ja venis minust mööda. Õnneks mitte nägemisulatusest välja, kui sain oma rütmi kätte hakkasin talle teosammul jälle lähenema. Nii me siis roomasime muudkui ülespoole kiirusega 5-7km/h.  Hoolimata meie nn rhulikust tempost hakkas vaikselt selg ees vastu tulema neid vendi, kellel ei olnud kainet mõistust õigel ajal järgi anda ja tõusu lõpuks olime vist kuskil 6-7 possa peal. Sain ise ka Jassile laskumise alguseks peaaegu kanna peale ja põrutasime mööda sädistavat dzunglirada muudkui allapoole, kuni ühes kohas mingid tüübid vehkisid kättega, et stopp-stopp. Liidrid olid ka seal ja selgus, kuna meie ees oleva metallvärava võtit ei ole on senine sõit kõik mõtetu olnud, peame 10km rahulikult edasi sõitma esimesse teeninduspunkt või depoosse nagu nad siin nei kutsuvad ja seal  antakse uus start. Ronisime siis ümber värava läbi dzungli ja sõitsime värava taga olevat rada mööda edasi ja jälle muudkui järslt mäkke, selle vahega et võis natuke rahulikumalt võtta aga kuna tõusunurk oli nii suur siis ei olnud sellist varianti, et lasen kergelt eriti olemas! Lõpuks jõudsime dzunglist välja kus jõeületuse kohal oli ka lukus värav aga kõrvalt sai läbi jõe rahulikult sõita ja jäime siis ootama kuni kogu kamp kokku korjatakse ja uus start antakse! Ja ootamine kestis enam kui 1,5 h!! Õnneks sai seal juua ja banaani ja apelsini süüa muidu oleks päris õudne olnud! Ausalt öeldes, et saa ma korraldajate mõttekäigust aru miks pidi sõidu katkestama- mõlema suletud värava kõrvalt sai ilusti paar sammu jalutades mööda ronida ja oleks võinud edasi panna! Aga õnneks ei pea ma siin seda sõitu korraldama vaid saan „nautida“ teiste vaevanägemist. Kui lõpuks start uuesti anti oli kell vist juba üks päeval- olime juba 4h rajal olnud. Huber pani kohe gaasi põhja ja üritas sama nippi mis eelmine aasta- Brentjensiga vahe kohe esimese etapiga sisse   ja siis ainult istu taga ja hoia vennal silm peal.  Olles päeva esimeses pooles kõvasti enesekindlust kogunud punnitasin kaa kõvadega nii kaua kaasa minna kui suutsin! Ühe hõreda metsavahelisel laugel  tõusul aga pandi nii kõvasti, et riburada kõik muudkui kukkusid tagant. Jass jäi enne mind kusjuures maha ja mina alles siis kui taas oli ees vaid 7-8 meest jäänud. Õnneks Allan nende seas. Põrutasin siis üksinda edasi aga oli selge, et sõita on veel nii palju, et üksinda junnida mõttetu, kuigi tunne oli küllalt hea. Võtsin siis käiku vähe madalamaks ja ootasin Jassi tagant järgi ning kulgesime koos edasi. Päeva teise suure tõusu alla jõudes oli meid juba neli meest – tagant tuli veel 2 järele aga neist ei olnud siledal eriti asja ja peale 3 depood panime kardaaniga laugeid tõusu mööda Jassiga minema kuni tagant oli kuulda ainult karjatust „fu....“ ja siis olimegi taas kahekesi! Viimane tõus oli taas tõsiselt pikk- vist ca 17km aga õnneks mitte nii järsk enam ja kannatas ikka kerida. Läksime Jassiga kenasti oma tempos ja poole mäe peal tuli üks kustunud austerlane selg ees vastu ja teine katkise ketiga natuke hiljem- Jass andis talle oma ketikeeraja ära. Jassil aga hakkasid küttevarud otsa saama ja mina sin kohe esimesel etapil oma olemasolu maamuna peal õigustada- kuna minu veedliku tarbimine ei ole nii suur kui Jassil ja tempo ka ei olnud väga hull, siis oli mul pudelid veel peaaegu täis ja sööki olin ka ettenägelikut natuke rohkem kaasa võtnud! Viskasime siis kõik selle olemasoleva kütuse Jassi küttekoldest sisse ja õnneks hakkas mäe lõpp ka saabuma, seega suutsime hullema ära hoida ja laskumise lõpuks käis Jassi mootor taas kenasti  nii, et viimasel 20km mis mäe alt lõpuni jäi vuras Jass peamiselt ainult ees ja minu valdavlt ainult istusin, sest sileda peal ma ikka Jassile väärilist vahetust anda ei suutnud. Lõpuks saime siis tõesti ilusti finishisse ja üllatusena 6-7 koha peal. Allan oli 5-s tuli 3-4 minti enne meid! Olime koos katkestustega rattastega metsas olnud peaaegu 9 tundi!!! Minu jaoks oli päev igaljuhul super! Ei oskanud uneski näha, et suudan nii kõvasti panna!
II etapp: Alguses ca 1o km püsis punt koos, siis eilse päeva viimasest mäest ülesse, tõus taas ca 15-17km,  nagu arvata oli siis eraldusid tõusu peal taas terad sõkaldest! Olles eelmise päeva edust kõvasti eneskindlust saanud põrutasin tõusul jälle vapralt kaasa! Jass jäi suhteliselt tõusu alguses maha ja poole mäe peal, esimese mäenuki otsa jõudes  selja taha vaadates ja teda mitte näes hakkasin juba väikest lootust hellitama, et hk õnnestub täna omal see ilus roheline seeniorklassi liidrisärk Jassi käest ära näpata ja oma selga tõmmata. Ees rohkem ühtegi vanameest ei olnud ja eilne päev näitas, et paneme teistele taatidele suht pika puuga ja sellist sõitu tehes saame ainult omavahel selle särgi pärast kembelda.  Aga kui vanasõna ütleb, et ära hõiska enne õhtut –siis nii on ka! Olin poole tõusu peal Hasselbacheri kätte saanud ja astusime temaga koos kenasti edasi, kui ühe nuki otsast taas tagasi vaadates nägin kauguses üht tuttavat kuju! Ja ei läinduki palju aega mööda, kui ühe väikese laskumise järgsest kontranõlvast ülesse veeredes lendas üks mees nagu pudrukuul meist poolde mäkke mööda! Ja oliga Jass meil pundis! Minul see muidugi tuju ära ei võtnud, pigem vastupidi- laskumise lõpus oli ca 40 km nn siledat vunkimist ja seal on Jassi ja Hasselbacheri seltskonnas kindlasti kergem olla kui üksinda vehkida! Ole ainult ise mees ja püsi sabas! Pagan sellest särgist- tulin siia siiski tiimi võitu kindlustama ja muud asjad ei peaks mulle korda minema!
Kimasime siis 3 muudkui finishi poole ja kuigi mul oli vahepeal ikka väga raske, suutsin taas finisheerida Hasselbacheri ja Jassi sabas! Olen siis seenioride klassis Jassi järel teine, sama ajaga ja üldkokkuvõttes 7-s. Super! Jass on ikka supervend, kes oma oskuste ja kogemustega suudab sead ka laulma panna- kuidas muidu seletada, et ta oskas minust kolme nädalaga, mis me koos siin Austraalias veetsime sellise elu vormi välja timmida! Ja tehtud ei saanud midagi erilist, mõõdukalt trenni, kõvasti puhkust, vahel paar veini või mõni õlu ka ja vorm mis sugune! 
Vahepeal pean natuke selgitama ka kohalikku terminoloogiat, mis kirjeldab rajalegendis milline mingi rajalõik on. Kasutusel on sellised terminid: „flat“ tõlkes siis peaks olema nagu „sile“ olema aga me oleme eurooplastena selle ümber nimetanud „australian flat“-iks, sest Eestis kõlbab  võrdluseks häda korral kõrvale panna ainult Haanja maastiku, mis on ehk sama „sile“. Teine termin on „hilly“, ehk siis künklik vist. See tähendab ikka selliseid põntsakaid, mida Eestis pole leidagi, võib vabalt mitu km tõusu olla  ja tihti tee suht raske veeremisega kas kivine, liivane ja väga treppis. Kolmas ja neljas termin on „rough“ ja „very rough“, mida tahaks tõlkida „jõhker“ ja „väga jõhker“! Tegu on väga kiviste mägiradadega, järsud ja pikad ronimised, teravad kivid , suured veesooned jms väga ebameeldiv kraam! Igal juhul on tegu väga raskete lõikudega ülesmäge ja päris ohtlike laskumistega alla minnes.
III etapp: Korraldajate sõnul kõige raskem etapp selle aasta tuuril! Tõusumeetreid küll vähem kui esimene päev aga väga pikk 144km ja legendis kirjad pikad lõigud kirjeldusega „rough“ ja „very rough“! Start kell 8 hommikul, sest päev tuleb väga pikk! Siin sõidavad ka 5-6 naist ja kuna tegu ei ole sugugi eliitklassi naistega vaid pigem keskeale lähenavate daamidega, siis ei oskagi öeldagi kas neid imetleda või arusaamatult pead raputada! Minu arvates on naised liiga ilusad ja head olevused, et neid veel selliste katsumustega piinata- piisab kui nad laste sünnitamisega meestele „ära teevad“ ja las meeste mängud jäävad meestele. Igal juhul on viimased võistlejad siin rajal 9-10h ja selle tõttu ka nii varane algus, muidu jäävad lihtsalt pimeda peale. Kuna Allan kirjeldas juba meie kohtumist väga sõbraliku ja julge wallabite kogukonnaga, kes lasid ennast isegi kõrvatagant sügada, siis ma ümbritsevat elu-olu ei kirjuta. Etapp ise algas seekord jälle Huberi poolse kõva keevitamisega kerges vastu küljekas, mille tulemusel eraldus kohe ca 20 meheline liidergrupp kus kõik eestlased ka jälle sees. Tundsin kohe, et täna on varasemast raskem tunne ja seda,  oli ka näha kui ees ikka vunk tõsisemalt kergelt tõusvate karjamaa teedel ülesse võeti, siis kadus mehi tagant nagu nagu ratta klassikuid tsiteerides s ....t lehma ihust ja mina teiste hulgas! Asjad lihtsalt hakkavad paigale loksuma, see et mina Jassiga kogu aeg koos  jaksan sõita ei ole normaalne ja seda mul akud liiga väiksed mitu päeva paugutamiseks on sai ka selgeks. Igal juhul kukkusin liidrite sabast ära ja 10-12 venda läks oma teed. Minule jõudsid järele kolm venda, nende seas seenior 3klassi liider (mingi üle 50-nene austraallane)  kellega koos edasi kühveldasime. Ühe kivise laskumise lõpus ca 45 km-l oli üks teenindusauto risti rajal ees ja pidime temast mödumiseks hoo kõvasti maha võtma. Hiljem selgus, et see oli depoo 2 joogiauto, millel rehv puru läks ja selle tõttu 2 depoo, mis pidi olema 68km tühistati. Mingil hetkel sõitis meie kõrvale küll üks auto, kust vett pakuti ja küsiti kas meil on midagi vaja aga mina teadsin, et ca 10 km on depooni ja mul veel poolteist pudelit juua ütlesin, et pole vaja midagi! Kui möödas oli juba ca 75 km ja mina olin ühe pudeli vett omale pähe valanud ja teise spordijoogi endale vägisi sisse valanud teadmises, et kohe saan 3 uut pudelit küsisin teiste vendade käest, et ei tea kuna see deoo siis lõpuks tuleb?! Siis aga selgus, et kui mina ees olin oli neile autost öeldud, et depoo 2 pole ja selle pärast sõitvast autost vett pakutiga! Ja mina olin kõik joogi ära raisanud ja järgmine depoo oli alles 98 km-l aga sõita tuli ca 30 kraadises soojas ja kõvas tuules,lisaks sees päris tõssed mägised ja liivased lõigud ka. Hakkasin ruttu ökonoomitama, et käinud enam eest läbi aga ikkagi sain oma haamri kätte! Jõud kadus ikka täiesti ära ja kui sõita oli veel ca 60 km ja selle sees veel kogu sõidu kõige raskem lõik siis kartsin küll, et juba 3 etapp saab saatuslikuks. Õnneks oli üks belgia kutt väga normaalne vend ja jagas oma nappidest varudest minuga jooki, mis aitas mul siiski eluvaimu sees hoida kuni 3 depoosse jõudsime. Seal valasin endale kõvasti vedeliku sisse ja sain oma 3 pudelit aga ega nii ruttu vedelik ka imenduda ei suuda! Ähkisin ja puhkisin kõige taga veel järgmised 20km aga maha ka ei jäänud, ise ka imestan, et ära kannatasin. Õnneks hakkas tunne natuke paranema kui jõudsime siis viimase suure mäe alla, kust algas see „very rough“ osa. Noor belgia kutt vajus vaikselt üksi minema kui tõusma hakkas, temaga läks kaasa teine belglane, kes oli Team Lapierre mees keda ma tegelikult natsa oleks pidanud jälgima, sest see tiim on ainuke, kes meid meie halva õnne korra võib ohustada  aga olin nii krogi, et üritasin siiski ainult oma sõitu sõita ja kedagi mitte kontrollida. Ime kombel jäi ka minust maha see austraalia vanamees, kes on oma ea kohta tegelikult hirm kõva! Et rattamehed aru saaks siis ütleks, et kõvem isegi kui Karla (st EJL peasekretär Urmas Karlson)! Kulgesin seal siis omasoodi tasa ja targu ja enesetunne hakkas paranema! Üllatusega nägein , et mõlemad belglased hakkavad kaugusest taas paistma ja kui tõusu lõppu jõudsime olid nad mul jälle käes! Kui silmside tekkis, siis nägin et nemad on ikka päris krogid kõige hullemates rasketes kohtades hakkasid varem kõndima kui mina ja sellega ma muudkui lähenesin. Laskumine oli a p’ris jõhker- üle külvatud rusika kuini peasuuruste teravate graniidi kamakatega, vahele pikitud mõned põlvespgavused veevoolu kraavid jne. Pidi jube ettevaatlik olema aga olles ise kooma äärel on väga raske keskendatust säilitada. Lapierre vend väärataski ühest kraavist läbisõites, päris maokat küll ei pannud aga tömbas jala välja, jäi maha  ja meie panime teise belglasega edasi. Paari kiltsa pärast pani minu paarimees ka minu ees olles väga julgeks, jättis pidurdamise hiljaks ja pani suht valusalt kannika graniidi kamakate peale  maha. Pidasin ka kinni, et veenduda et ta tõsisemalt viga ei saanud aga vend kargas püsti, endal püskid ribadeks ja pani aga minu ees jälle edasi. Laskumise lõpus oli finishi veel ca 20 km suhteliselt siledamat maad aga nüüd oli taas tunda, et minu ära kuivamisest taastumine oli ainult lühike pidu ja tundsin taas, et olen täitsa koomas! Roomasin kulmude peal belgia kuti taga kuidagi finishini ja kukkusin kõige rattaga Chillagoe kõrtsi ukse ette pikali! Kui püsti sain siis vaarusin esimese asjana belgia kuti juurde ja vajusin talle kaela, tänades teda kui päästeinglit- aitas mul veega elus sees hoida ja vedas veel lõpuni ka! Sellel päeva kestsid katsumused rajal 6h 12min! Koht oli mul vist taas kuskil 12-14 ja üldkoht säilus ka vist 7-8-ndana.  Kaotust Jassile ja Allanile tuli vaid ca 13 min selliste piinade peale! Ega järlikult neilgi kerge polnud. Aga oleks ma teadnud, et nii pagan raske saab olema kui täna oli, ei tea kas oleks reisi ette võtnud! Ja täna alles 3 etappi sõidetud ja 7 veel!!
IV etapp.  Kui eilne oli tuuri kõige raskem etapp, siis sellele järgneb kohe tuuri kõigepikem etapp- 154 km!!! Maastikuratta seljas!! Pole kunagi nii palju MTB-ga sõitnud! Ja seda eilse päeva üleelamiste järel! Aga pole parata, kui siia sai juba tuldud tuleb lahingusse minna! Suhteliselt etapi alguses oli tõsisem põntsakas kust paremad mäkkeminejad eest ära vajusid, nende seas ka sellised mehed kellele esimesel kahel päeval olin pannud poole päevaga! See juba näitas, eilne põnts on on veel sügaval sees ja tuleb väga mõistusega sja võtta kui ma seda tuuri ikka tõesti lõpetada tahan! Sain siis punti taas oma belglasest noore elupäästja, kellel oli ka vist eilne päev ikka väga raske olnud, sest muidu oma võimete poolest oleks ta pidanud küll eespool olema (kusjuures see austraalia Karla vajus üksinda eest ära jäigi kuni lõpuni kätte saamata), siis üks belgia vend keda me kutsume omavahel „paksuks“ sest ta on 2x nii suur kui Jass aga kõva maantee vend- see aasta võitnud belgias 22 amatööride sõitu! Allani sõnade järgi kes ka kevadeti seal on sõitnud on aga belgia amatööride seas võitu saada väga raske! Seega peab kõva vend olema! Kolmas vend oli hollandalane, kes on seenoir 2 klassi Jassi ja minu järel 3 kohal. Igavene pikk kolge ja kleenuke aga sikutas kõvasti, eriti laugetel tõusudel. Punnisin siis nende taga kogu päeva, püüdes istuda ja viilida nii palju kui võimalik, et ennast säästa aga päris ilma tööta ka ei saanud! Pealegi oli ka tänane rada ikka nii raske ja teised nii kõvad, et olin sellise tegutsemisega juba mitmeid kordi peaaegu maha jäämas aga suutsin ikka ennast kokku võtta! Kuna seekord suutis Jass juba esimesel tõusul liidritega väikest vahet hoides kaasa minna ja mina mitte , siis uskusin tema minekut vaadtes , et ta saab seltskonna kätte ja selline maastik võiks just talle sobida kui Brentjens ja Huber raskemate juppide peal väga kaasi ei anna. Aga kuna Huber lasti kohe stardist üksi minema sõita, siis oli ka Brentjensi huvi, et punt ühtlaselt liiguks ja kuigi sealt ikka ribasid pudenes, siis meie mehed jäid ilusti ette punti ja mis edasi sai seda saite Jassi postitusest juba eile teada! Seega üks etapivõit käes! Mina siis kulgesin koos oma 2 belglase ja ühe hollandlasega muudkui finishi poole ja elasin korduvalt üle kõike neid 7 surma millest laulusalm räägib! „Paks“ käs rääkimas, et tema on minu elupäästjast belgia poisist seenior 1 klassi arvestuses 7 min maas ja tahtis, et kui ta attakib, et minema sõita ja vahet vähendada, et ma siis teisele kutile appi ei läheks! Mõtlelsin küll, et see oleks minust küll väga ebaaus- tema aitas mind küll aga mina keeraks talle siis ju täiega! Õnneks ei pidanud ma seda dilemmat ikka reaalsuses lahendama hakkama, sest „paks“ oli vist ka ikka nii krogi, et pani paugu alles 100m enne finishit ja siis ei pidanud mina muidugi enam kulmugi liigutama! Tõstsin küll tagumikku, et püüda ära kägistada vähemalt pikka hollandlast, kes tahtis sen 2 arvetuse etapi teist kohta aga magasin ikka õige hetke maha ja joon tuli enne vastu! Etapil vist alles 17 koht, senine kõige kehvem aga isegi pean rahul olema, et rohkem ei hävinud! Tiimiarvestuse edu aga kasvab meil mitte minutite vaid tundidega- kellegil teisel pole 3 nii võrdset meest kui meil! Tänase etapi järel ei olnud õnneks ikka nii surnud kui eile aga energia varud on siiski päris otsas vist! Täna saime esimest korda tõsisemalt tunda, mis tähendab „natuke“ kuum ilm. Kell näitas keskmist temperatuuri 32 kraadi ja max temp 40 kraadi. Ühes liivases, tuulevaikses katlas võis olla tõesti nii palju! Aga kõik räägivad, et sellel aastal on ikka meil väga ilmaga vedanud- suht jahe olevat!
V etapp: Pool tuuri sõidetud! Väidetavalt on kõige hullem seljataga aga siin toob iga päeva üllatusi, mida ei ole osanud ette kujutada! On täitsa hämmastav kuidas taustsüsteemide muutustega alateadvuses mõõdikud muutuvad! Täna on sisuliselt puhkepäev! Etapi pikkus ainult 100km! Ei oleks varem suutnud küll uskuda, et suudan nii mõelda, et 100km võidusõitu MTB-ga on ainult „üks kerge ots“! Aga seda ta tõesti oli ka! Seda suuresti tänu sellele, et ässad võtsid tõesti matka tempo! Rada käis mööda ühte teed 50km õhes suunas ja siis sama rada tagasi. Minek oli lisaks veel allamäge ja allatuult ka, nii et suutsime tõesti suhteliselt „aljaavaga“ pöördesse saada. Mõned päris tõsised põntsud olid ka sees, mis tegi ikka mõned korrad elu väga raskeks aga suutsin siiski üle elada! Kui ¼ oli sõidetud pani üks austerlane kerge litri ja vajus vaikselt ees minema! Kuna ta oli üldarvestuses alles vahetult minu ees 7-s enam kui 1h kaotusega, siis vaevunud keegi teda taga ajama ja vend kaduski vaikselt vaateväljast! Kui pöördeni oli vast ca 10 km sõidetud hakkas Jassil ka igav ja ühe lause tõusu peal libises tema ka pundi eest vaikselt minema! Aga kaugemale kui ca 50m ta edu ei saanud, sest juba järgmise tõusu peal astus ta keti pooleks!!! Täielik ebaõnn! Eile pusis ta just teise keti peale aga mingi jama oli tal juba siis, sest kuulsin kuidas ta telgi seina taga kirus, et ketikeeraja lõhub lüli ära! Meil Allaniga ei olnud midagi teha, maha jääda, et Jass järgi aidata- selleks olen mina ikka liiga nõrk ja kuna punt ikka liikus pigem mõõdukas tempos, siis lootsime, et pusib ise keti kokku ja kühveldab järele! Pöördesse jõudes Jassi veel polnud, austerlane oli ca 5min pundi ees (pani üksi ees väga kõvasti)! Pudelite saamisega läks kõvaks madinaks, sest punt oli suur (ca 25 venda) ja teenindajad ainult 4-5. Igk üks rabas kust poolt sai oma pudelid kätte! Minul läks veel suhteliselt hästi- sain ca 10 ndana minema aga kuna kohe keerati ka gaasi siis osad vennad jäidki oma pudeleid otsima ja sellega ka pundist maha! Allanil nii hästi ei läinud aga õnneks tal powerit nii palju, et vajutas järele! Jass tuli meile vastu ja kaotas meile vast kuskil ca 2 min. Aga nüüd läks ka vähe tõsisemaks sõiduks, vähemalt  minu jaoks! Ette punti oli meid jäänud ca 15 meest ja kuna rada läks nüüd ülesmäge ja vastu küljekaga, siis hakkas mehi vaikselt pudenema! Punnisin kaua punnisin aga mõne km pärast lõpuks olin sunnitud ka mina kargu sirgu laskma- mis liig see liig! Lasin jala nii järsku alla, et Allan mõtles, et mul juhtus midagi rattaga ja tahtis mind ootama jääda aga karjusin, et pane edasi! Tundsin lihtsalt, et natuke veel ja radikal lendab kork pauguga pealt ära kepsud kõljepealt välja! Lasin jala sirgu ja tagant tulid järgi „vanad sõbrad“ elupäästjast belglane, austraalia Karla ja 2 šhveitši kutti. Tundus just minule jõukohane seltskond olevat, seega panime nendega koos edasi, mina rohkem viilides ja taha vahtides, et kas Jassi ei paista! Halb oli see, et ette punti oli jäänud pikk hollandi kolge, kes nüd kui Jassi ebaõnn tabas tahtis näpata Sen 2 klassi etapivõitu ja sellega kaasaskäivat ilusat bumerangi! Mõtlesin, et nüüd oleks ju pidanud just mian olema see, kes meile selle auhinna ka ära toob, et äkki lasin ikka liiga kergelt jala sirgu! Kui sõita oli veel ca 25 km ja Jass tagant ikka näha ei olnud, siis hakkas ees kaks venda paistma, kes olid liidergrupist maha jäänud! Üks neist tuli väag kiirelt lähemale aga  suutis veel vahet hoida! Ühe pikema tõusu otsas oligi meil esimene mahajääja käes ja ohh rõõmu- see oligi see pikk hollandlane, kes oli ka ees olla püüdes üle pingutanud aga kuna mina olin juba kenasti taastunud, siis andsin tõusu lõpus nii prooviks natuke gaasi, et kuidas vend reageerib taha istudes! Tulemus oli see, et ta murdus otsekohe ja jäi maha! Nii- nüüd pidi hoiduma ainult tehnilisest ebaõnnest ja lootus 5. bumerang meie telgi lakke riputada oli täiesti reaalne! Jassi paraku järgi ei jõudnud ja kuna mina hakkasin 3 etapi läbielamistest juba taastuma, siis panin meie 6 mehelise pundi finishi ka kinni ja sain tasuks etapil 12.koha ja sen 2 klassi võidu!!! Jess! Õhtul sain autasustamisel päris oma higi ja vaevaga ausalt väljateenitud bumerangi! Jass olie eelnevatelt etappidelt neid juba neli saanud ja lubas Allaniga meile ka kummagile anda aga see pole ikka see, mis oma võidetud! Oleks me muidugi teadnud, et see asi Jassil nii lihtsalt käib siis oleks võinud ma ju esimesel etapil tema ees üle joone veereda ja juba siis selle etapivõidu saada- esimesel etapil ei oleks see vähemalt nii suure kingitusena tundunud- suutsin seal nati ikka teda aidata ka! Aga nüüd sain kätte ise ja ilma igasugu surra-murrata! Ainult Jassi ebaõnn aitas kaasa! Nii. Et nüd on meil relvitu mees vaid veel Allan ja kui me tahame koos jahile minna, siis ta peab Jassi käest bumerangi laenama! Aga kõll ta jõuab oma ka veel välja teenida- pool tuuri veel ees! Hhiljem selgus, et Jassil oli täna ikka halb päev ka, ei olnud õiget minekut ja lõpuks kaotas ta võitjale 26 min ja mulle 13 min. Austerlasest jooksik jäigi ette ja sai etapivõidu, Hasselbacheri klubikaaslane oli teine ja Allan 7s. Kuna täna tahtis Allan ka ökonoomitada siis igati hea tulemus, sest peale võitja ta kellegilt olulist ajakaotust ei saanud.
 Homme siis jälle pikk etapp! Vist ca 130 km ja pidavat olema palju lahtist liiva, seega saab jälle väga raske olema! On võimalik, et rada muudetakse, sest phes jões võib veetase nii kõrge olla, et äkki ei saa sealt ka jalgsi enam läbi! Aga sellest peaksiem hommikusöögi ajal kuulma!
Tervitused kõikidele!


reede, 22. oktoober 2010

Esimene võit käes!

Tere jälle,
Peale 4. Etappi jälle Jass tööpostil. Eile olime levist väljas. Organisaatoritel oli ainult satelliitside ja see oli reserveeritud ainult neile, sest side võimsus liiga nõrk.
Eilne etapp siis Granite Gorge-Irvinebank.  Granite Gorge on maaliline koht suurteja loodusjõudude poolt lihvitud graniit rahnude vahel. Allani poolt nimetatud wallabid läksid õhtul nii julgeks, et tulid telkide vahele süüa nuiama. Eks nad siis said head ja paremat:  Powerbari jne.  Etapp, mida Allan arvas kergem olevat, oli organisaatori arvates hoopis tuuri raskeim. Olen peaaegu  sellega nõus. Tõusumeetreid oli küll veidi vähem, kui 1. Päev, aga selle eest oli suht päev otsa päris rasket pinnast. Esimesed 40 km oli suhteliselt tasane, mis mulle ja Allanile pigem sobis. Peale 20 km olime kahekesi 7 mehelises esipundis.  Peale 1. Joogipunkti läks rada järjest tehnilisemaks ja raskemaks ja Brentjens hakkas meid vaikselt proovile panema, kuni lõpuks 4 meest oma teed läksid. Ootasime Allaniga Rene Hasselbacheri järgi, tõmbasime veits hinge ja hakkasime kulgema mugavas tempos. Ja siis, ühel kiirel  laskumisel,  Rene oli vedamas, Allan ja mina järel, kargas 1 wallabi v väike känguru Renele ette. Ma nägin kõike tagant, aga nii kiiresti, et ei jõudnud ei pidurdada, ega hõigata. Rene ise ei näinud midagi enne kui loom tal silme ees. Lõpus sai ta kerge löögi õlga ja näkku, aga ei midagi hullu. Loom vaeseke tegi pärast matsu, nagu iluuisutaja õhus kolmekordse pirueti. Seda olukorda on sõnadesse suht raske panna, aga elamus oli vinge. Hea, et tegemist polnud suurema känguruga. Asi poleks võibolla nii lõbusalt lõppenud.
Niisiis kulgesime mõnusas tempos, kuni 2 meest  enne lõpu tõusu veel järgi jõudsid. See viimane tõus oligi see, mis etapi kokkuvõttes väga raskeks  tegi. Tõus polnud profiili järgi väga hull, aga jube kivine ja see tegi ronimise väga raskeks. Nii mõnigi kord tuli ratast käekõrval lükata. Läksime tõusu kõik omas tempos.Laskumisel, mis polnud eriti kergem, korjasime pundi kokku ja veeresime lõpuni.  Allan 4. Ja mina 6. Kaotust võitjale u 25 minutit.
Eile õhtu siis Irvinebankis, mis on u 80 elanikuga asula, aga pubi ikka olemas. Eile õhtul mängis pubis bänd nimega HillyBillyGoatsJ Aslula on vana plii kaevandus linn, aga kaevandused juba pea 100 aastat kinni.  
Täna siis Irvinebank-Chillagoe. Seekord siis vana kullakaevandus asula. Etapp oli selle tuuri pikim-157 km, aga sellegi poolest suhteliselt kerge. Kohe stardist oli u 10 km tõusvas joones.  Urs Huber , sõidu liider, hakkas kohe stardist tõmbama, nagu praktiliselt igapäev. Täna oli ülejäänud seltskond solidaarne ja läks tempoga, mis jõukohane u 12 mehele. Allan istus seal ilusti, mul oli algus veidi raske, aga tõusu lõpuks vinnasin ennast ikka ette järgi. Indrek võttis täna veidi rahulikumalt ja leidis ka omale sobiva pundi.  Pärast esimest tõusu oli suurem osa trassi hea kruusatee, vahepeal oli siiski 1 liivane lõik, kus ette punti  6 meest. Samal ajal oli se Huber ikka üksi ees ja mitte kunagi rohkem, kui  1minut 30. Viimased 55 km oli päris asfalt tee v väga hea kruus. Sisuliselt maanteesõit. Püüdsime Huber kinni 10 km enne finishit. Ma arvasin kohe, et Brentjensiga koos finishisse tulla on ohtlik, sest tal ka suht hea sprindijalg ja kindlasti kurvitades osavam. Ma siis avasin balli oma rünnakuga u 8 km enne lõppu. Brentjens tõmbas vahe kinni ja Allan pani kohe kontra. Ka selle tõmbas Brentjens kinni just vahetult enne üht tõusu jõnksu. Sellist võimalust ei saanud kasutamata jätta ja proovisin uuesti. Seekord edukalt ja veeresin üle joone üksi ja käed püsti. Finish oligi selline kus ma poleks ilmselt julgenud poksima hakata. 50 meetrit enne joont oli asfaldilt kruusale maha pööre. Allan oli etapil 3. Ja tõusis kokkuvõttes 4. ja mina 5. tänu ühe konkurendi tehnilisele ebaõnnele. Indrek tuli meist 35 minutit hiljem, nägu naerul.
Homme 5. Etapp Chillagoe-Chillagoe, 100 km, siit 50km eemale ja samat teed tagasi. Väidetavalt kõige kergem etapp. Elame näeme.




kolmapäev, 20. oktoober 2010

2 Etappi möödas

Allan siin ja üritame kiire Crocko repordi anda esimesele kahe etapi kohta.
Esimene etapp siis Cairns –Lake Tinaroo.Pidi olema 98km ,aga igasugust viperuste kiuste tuli 65km.Nimelt 17km pärast ametlikku starti ja peale esimese tõusu ületamist oli looduspargi värav suletud sealt edasi sõideti rahulikult esimesse toitlustuspunkti,oodati kogu rahvas jälle kokku ja siis anti uus ametlik start.Võistluse kogupikkuseks kujunes siis ca65km.Ega kui aus olla siis meile see hea et esimesel tõusul toimunud selektsioon polnud paljulubav.Tõus läks kohati ikka nii loodist välja et käigud olid kõik vasakul ehk kõige kergema peal.Ok peale uut starti oli tegelikult jälle sama seis mis esimesel tõusul toimus.Kaks meest on ikka peajagu teistest üle(Bart Brentjens-Atlanta olümpiavõitja ja Sveitslane Urs Huber-Maratoni Mmi kolmas jalg 2008.aa.) ja tõsiselt mängivad ülejäänud seltskonnaga.Kui need ikka gaasi põhja panevad siis on ikka suht pees.Loodame et siledamatel etappidel saame me ka natuke laiata.Lootma peab.Tõusumeetrite poolest oli esimene etapp kõige mägisem ka.Aga lõpptulemusest siis niipalju et Allan 5,Jass 6 ja Kelkspoiss tubli 7.Tulid koos Jassiga.Aga kuna nad võistlevad veel omakorda Master2 kategoorias(M40)ka siis on nad oma arvestuses essa ja teine.Nibinnabin Jass veeres enne Kelksi üle joone ja siis sai ta selga ka Master2 liidrisärgi.Tal veab et ei pea iga päev põlve otsas särki pesema sest iga päev saab tutika särgi juurde.Üldiselt vahed olid esimese etappi kohta juba päris suured.Loodan ise veel pretendeerida poodiumi kõige madalamale astmele.Tundub et 3-...ja edasi kohtadel sõitvad mehed on suht võrdsed.Esimesel etapil oli kolmas mingi Kanada vend.Meeskondlikul tegime esimesel etapil küll puhta töö.Jassile polnud tegelt sellised mäed väga kontimööda,minu enesetunne polnud ka parimate killast.Suht sant tunne veel,aga ise arvan et ajavahest.Pea ka lõhkus suht terve päeva.Kelk muidugi on hiilgevormis.Aga eks ta nüüd hästi treenitud sest mõned nädalad on ta ju treener Jassi näpunäidete järgi tegutsendJ.Etappi lõppedes oli äge telklaager püsti pandud aga paljulubatud suur telk kuhu pidi vabalt mahtuma 3 inimest on tegelt  ikka suht kitsas.
Ja täna siis teine Etapp Lake Tinaroo-Granite gorge.70km. Tundus et suht haljaava etapp ,aga esimene tõus jälle ca 15km pikk pikk laskumine ja siis suht flat kuni lõpuni.Tõusul tegid jälle Urs ja Bart kohe vehkat,kaasa sai veel Kanada kutt ja läinud nad olidki.Minul käis võistlus kuni lõpuni koha pärast 4-9.Olin siis etapil 5.Mingi Austerlane pani finishi ära ikka.Tunne oli juba parem kui eile aga koht sama.Jass ja Kelks tulid kohe peale meid Hasselbaher veeres enne Jassi üle joone ja Kelk oli kohe nende kannul 12.Meeskondlikult kindlustasime liiderpositsiooni.Elamused on Austraaliast muidugi vägevad.Esimene etapp kulges suht terve aeg võimastes vihmametsades.Tohutu dzungel ikka.Jass oleks kängurule ka otsa sõitnud.Teine etapp panime läbi banaaniistanduse.Tänases telklaagris saime karja Wallabidega(väike känguru)kokku.Homme tõotab tulla vähe siledam aga pikk 144km etapp.Granite Gorge-Irwinebank(mingi aborigeenide põlisasula)
Praegu kõik.

esmaspäev, 18. oktoober 2010

3 musketäri

Stardi eelõhtul

Seekord Jass tööpostil.
Oras käib nagu uni pinda, et ma ka midagi kribaks. Tundub, et meil on kõik valmis seatud ja kõik läbi mõeldud. Magamiskotid ostetud ja sööginõud ka. Igaks juhuks varutud igasugust pudi-padi. Üllatusi tuleb nii kui nii. Täna oli osavõtjate koosolek, kus selgitati elementaarseid asju, mida jälgida jne. Vähemalt täna oli kellaaegadest kinni pidamine suht lõunamaine, mis pani meie tuntud võistluskorraldaja, Kelgu, veidi turtsuma. Loodame, et edaspidi kulgeb korraldus siiski planeeritud rütmis.  Homme siis 1. etapp, 98km, mis tõusumeetrite poolest tuuri raskeim, ehk 2400 tõusumeetrit. Nendest peaaegu pooled juba esimese 25 km-ga. Meile on tuttav u esimesed 14 km, mis väike asfalt mägitee läbi vihmametsa põhiliselt tõusvas joones. Kogu ülejäänud etapp on väidetavalt hea kruusatee. Järgnevatel etappidel on roadbookis selliseid väljendeid nagu: rough, very rough ja extreme. Me hästi ette ei kujuta, mis see olema saab, aga elame näeme.
Konkurentide kohta ei oska midagi eriti öelda. Loomulikult eelmise aasta tegijad: Urs Huber ja Bart Brentjens ja silma järgi hinnates veel mõni, on klass omaette. Usun-loodan, et Allan kuulub ka nende hulka. Tuntud nimedest on stardis veel austerlane Rene Hasselbacher, kes sõitis 2008-2009 Astanas ja eelnevalt aastaid Gerolsteineris.
Homne päev toob palju selgust. Kui Allan homme parimatega sammu suudab pidada siis võib juba lootusrikkamalt edasi minna. Homme ootab meid lõpus 1 raske tõus, kus eelmine aasta sisuliselt kokkuvõte ära otsustati kahe esimese vahel. Teistega tehti sotid selgeks juba esimese 25 km-ga. Enese rahustuseks võib öelda, et stardis on ka 6 naissoo esindajat ja enamus neist meie vanused ja 1 lausa sünniaastaga 54. Tundub, et valdav osa võidusõitjatest on tulnud eelkõige distantsi läbima, kuigi ka selles suhtes võib üllatusi tulla. Me igaüks loodame oma seltskonna leida ja võimalikult probleemideta finishisse jõuda. Kelk lubas meil teami tehnichka olla, kuigi tema vormi hinnates võin selleks hoopis mina saada;)
Väidetavalt on meil ka outbackis lühiajaline netivõimalus olemas, nii et loodame veidi uudiseid ka tuuri vältel huvilisteni tuua.
Jass 
.

pühapäev, 17. oktoober 2010

Meeskond koos

Tere kõik kaasaelajad.Mina Kelk nüüd kirjutamas. Seni oli hea rahulik elu aga
täna saabus siis 3 tiimiliige Mr. Orav ja surus kohe arvuti pihku, et kirjuta ka midagi blogisse, et tuhanded eestimaalased ootavad uudiseid! Ega ma nüüd seda väga usu, et kedagi minu tegemised väga kotiks aga kuna olen seekord suutnud ennast osavalt koos korüfeedega kaasa sebida, siis paratamatult laieneb suur tähelepanu nende tegemiste vastu ka minule! Aga teisest küljest on ju Eestis terve punt "karvajalgu", keda kindlasti  huvitab kuidas Kelk seal Jassi ja Orase kõrval hakkama saab? Selle põhjal oleks hea võrrelda kuidas ise seal panna (või surra) suudaks! Vähemalt ma ise kodus olles mõtleks nii. Eks ma siis püüa kaasa ujuda ja "kapteni" käsku täita! Kui vaja kirjutan blogi, kui vaja tassin vett ja varukumme või pesen rattaid! Nii nagu kpten soovib!
Läksime Jassiga ratastega Oravale lennukasse vastu! Kohale jõudes tuli meelde, et oleks pidanud võtma kaas A4 paberi kirjaga ORAS- oleme juba 3 nädalat siin downunderis olnud- ei tea kas meest enam ära tunnebki! Terminalis oli karja kaupa igasuguseid vastutulnuid selliste siltidega. Aga õnneks hakkas terminali otsast õige pea tuttav oranz Tartu Maratoni fliis lähenema, mille kohal kõlkus jälle tuttav alati rõõmust särav  ja lõbus ekseuroopa meistri blond pea . Midagi pole siiski muutunud, Oras on endiselt Oras. Peale jällenägemisrõõmu rahunemist saime jube ruttu tema rattakoti kätte, toppisime ta kiirelt takso peale ja oma hotelli/appartmenti, ratas kokku ja kohe trenni. Allani esimene emotsioon kohast oli, et lõpp soe ja tohutult niiske! Tegelikult oli täna suht norm ilm ainult ca 26 kraadi ja kuna eile vihma ei tulnud ja tuule suund oli ka lõunast (mitte põhjast ekvaatorilt), siis ei olnud niiskust ollagi võrreldes sellega kui meie Jassi ja Erlega (see on minu kalliś kaasa) reede õhtul maandudes tundsime. Minu esimene emotsioon oli selline nagu oleks kuskil sauna eesruumis olevas pesuköögis- selline hullult niiske ja soe oli õhtul kell 8. Pole lihtsalt varem  troopikas olnud, võibolla see ongi tavaline ga minu jaoks oli täitsa eriline emotsioon! Allan oli muidugi olnud pikalt lennukis rullis olnud ja võttis asja rahulikult! St. sõitis omas tempos, mis ongi meie plaan sellel võidusõidul! Igal juhul oli olukord esmakorselt selline, et sõitsime seda tõusu kust teisipäeval esimese etapi start läheb ja meie Jassiga olime ees ja Allan jai meist lihtsalt maha!!! Ärme teeme nüüd mingeid järeldusi!!! OK, Jass oma tavapärases headuses on nagunii hea aga minu "purakas" ei tähenda seda, et mina "ullult"  kõva  oleks vaid, Allan oli nagu pioneer Artekis- sõitis suu ammuli ja vahtis meie taga vihmametsade siginat saginat, tsikaadide siristamist, kakaduude kädistamist ja muud kisa kära mis ümberringi toimus. Meie Jassiga olime muidugi juba "vanad kalad", juba teist päeva kohal ja "kõike" näinud! Tegime ükskõikse näo pähe ja pressisime mäest üles. Korra poole mäe peal tegi Jass oma firmamärki ka- st tõstis kiiruse ca 20 km/h tunnis, ajas põsed punni, hakkas puhkima ja sikutas  ikka päris kõvasti! Aga eks ma ei tahtnud ka kehvem olla, hakkasin ka ähkima ja püsisin tal kõrva kõrval kuni jättis järgi! Tulemus oli see, et Allan jäi oma linnulaulu kuulamisega ca 1km maha, mina sain oma päeva max pulsi (168) ja Jass ka (176). Tõus lõppes ca 20km järel Lake Morrise juures (410 m üle merepinna), kust kogu Cairns´i linn (120 000 elanikku) saab oma kraani(joogi)vee. Selle tõusu peal nägime oma esmest madu Austraalia pinnal (see oli ca 70 cm pikkune ja juuspeen rohekas hallikrähmuline armas maokene, kes Jassi autoriteetsele arvamusele tuginedes oli kindlasti väga mürgine! Mäest alla Cairnsi laskumine oli suht ebakindel- millegi pärast hakkab mul esimene jooks hullult vibama kui käed suurel kiirusel lenksust lahti lasen- ei tea kas probleem on lennul löögi saanud kõveras pidurikettas või muus aga igal juhul allamäge oli tunne nadi. Tavaliselt malakumistel eriti ei põe aga täna Jassiga kallutamistes ei suutnud kuidagi sammu pidada!
Niipalju siis tänasest päevast! Homme on kell 15 võistluse briifing, siis kuuleme läehmalt ohtudest ja rõõmudest mis mei d siin varitsevad!

kolmapäev, 13. oktoober 2010