VäikeKelk nüüd ka siin üle pikaaja häält tegemas. Kui Te arvasite, et ma juba „täitsa surrnd“ olen, siis dutkit! Ikka hingitsen veel aga see jutumärkides olev seisund on lihtsalt läbi elatu. Loodan, et nüüd olles enda jaoks teadvustanud, et inimvõimete piirid sportlikul sooritusel on „kummaliselt kummist“ läheb edasi natuke kergemaks. Kuna proffid on siin eelnevalt oma läbielamisi kommenteerinud, siis püüan anda etappide kaupa edasi natuke ka „karvajala“ läbielamisi ja emotsioone.
I etapp: peale ühiselt Cairnsi linnast välja veeremist anti tehniline start linna kohal kõrguva mäe jalamil. Õnneks oli esimesed 12 km asfaldit aga kus just eriti alguses oli tee tõsiselt loodist väljas. Ässad (eriti Huber) ei hellitanud üldse ja hakkasid kohe mehiselt astuma, kohe läks pundis hull puhkimine lahti. Püüdsin hoida võimalikult ette otsa, et oleks ruumi kuhu kukkuda aga hoolimata tõsisest andmisest ja asjaolust, et pulss oli päris punases oli tunne päris hea, Kui 3-4 km pärast ühel laugemal lõigul sain seljataha vaadatud selgus tõsiasi, et olen ca 12 mehelise pundis 6 jalg ja tagapool pole näha kedagi!!! Mis veel kõvem, tiimidest oli ainukestena meil 3 meest liidripundis ja ülejäänud kõik juba üksikud. Ja mis mehed on ümberringi- Bart Brentjens (olümpiavõitja ja maailmameister), Urs Huber (MM-3s), Rene Hasselbacher (eks Astana), Mike Mulkens (Bel) ja muidugi Jass ja Oras ning kogu selle ässade paraadi sees veereb keegi tundmatu kuulsus Indrek Kelk (Sangaste Lossikülast) ja tunneb ennast selle tempo juures suhteliselt hästi! Paljud kindlasti ei mõista mind aga tõelised rattapeded loodetavasti saavad aru minu emotsioonidest! Liiderpunt veereb mööda serpetiini aina kõrgemale ja kõrgemale, foto ja teleautod sõidavad kõrvale ja filmivad ja pildistavad- püüan teha näo nagu oleks see midagi igapäevast aga endal hing hõiskab ja emotsioon on nii laes, et hakkab juba hirm, et saan suurest uhkusest iseenda üle südamerabanduse juba esimesel etapil! Nali-naljaks aga nii ilusaks kõik ei jäänud- peale väikest laskumist keeras rada uuesti mäkke ja nüüd juba pinnasteele ja kohe nii loodist välja, et pidi kohe peaaegu kõige väiksemad rauad välja otsima! Ja meie Jassiga tahtsime veel maantee kassetiga peale tulla- hea, et kohalik rattapoe omanik suutis meile selgeks teha, et hullud oleme! Sinna me oleks surnud oma väikse kassetiga. Jassil hakkas tõusu algul kohe raske ja ta võttis oma tempo, mina olin emotsionaalselt nii verd täis pumbatud, et lootuses, et tegu on ainult lühema järsu nukiga üritasin natuke liidritega kaasa punnitada aga see oli lootusetu ettevõtmine. Tundsin, et tahhomeeter on põhjas ja kui kohe järgi ei anna võib asi halvasti lõppeda. Võtsin ka rahulikuma tempo aga olin siiski endale liiga teinud ja Jass tuli tagant ja venis minust mööda. Õnneks mitte nägemisulatusest välja, kui sain oma rütmi kätte hakkasin talle teosammul jälle lähenema. Nii me siis roomasime muudkui ülespoole kiirusega 5-7km/h. Hoolimata meie nn rhulikust tempost hakkas vaikselt selg ees vastu tulema neid vendi, kellel ei olnud kainet mõistust õigel ajal järgi anda ja tõusu lõpuks olime vist kuskil 6-7 possa peal. Sain ise ka Jassile laskumise alguseks peaaegu kanna peale ja põrutasime mööda sädistavat dzunglirada muudkui allapoole, kuni ühes kohas mingid tüübid vehkisid kättega, et stopp-stopp. Liidrid olid ka seal ja selgus, kuna meie ees oleva metallvärava võtit ei ole on senine sõit kõik mõtetu olnud, peame 10km rahulikult edasi sõitma esimesse teeninduspunkt või depoosse nagu nad siin nei kutsuvad ja seal antakse uus start. Ronisime siis ümber värava läbi dzungli ja sõitsime värava taga olevat rada mööda edasi ja jälle muudkui järslt mäkke, selle vahega et võis natuke rahulikumalt võtta aga kuna tõusunurk oli nii suur siis ei olnud sellist varianti, et lasen kergelt eriti olemas! Lõpuks jõudsime dzunglist välja kus jõeületuse kohal oli ka lukus värav aga kõrvalt sai läbi jõe rahulikult sõita ja jäime siis ootama kuni kogu kamp kokku korjatakse ja uus start antakse! Ja ootamine kestis enam kui 1,5 h!! Õnneks sai seal juua ja banaani ja apelsini süüa muidu oleks päris õudne olnud! Ausalt öeldes, et saa ma korraldajate mõttekäigust aru miks pidi sõidu katkestama- mõlema suletud värava kõrvalt sai ilusti paar sammu jalutades mööda ronida ja oleks võinud edasi panna! Aga õnneks ei pea ma siin seda sõitu korraldama vaid saan „nautida“ teiste vaevanägemist. Kui lõpuks start uuesti anti oli kell vist juba üks päeval- olime juba 4h rajal olnud. Huber pani kohe gaasi põhja ja üritas sama nippi mis eelmine aasta- Brentjensiga vahe kohe esimese etapiga sisse ja siis ainult istu taga ja hoia vennal silm peal. Olles päeva esimeses pooles kõvasti enesekindlust kogunud punnitasin kaa kõvadega nii kaua kaasa minna kui suutsin! Ühe hõreda metsavahelisel laugel tõusul aga pandi nii kõvasti, et riburada kõik muudkui kukkusid tagant. Jass jäi enne mind kusjuures maha ja mina alles siis kui taas oli ees vaid 7-8 meest jäänud. Õnneks Allan nende seas. Põrutasin siis üksinda edasi aga oli selge, et sõita on veel nii palju, et üksinda junnida mõttetu, kuigi tunne oli küllalt hea. Võtsin siis käiku vähe madalamaks ja ootasin Jassi tagant järgi ning kulgesime koos edasi. Päeva teise suure tõusu alla jõudes oli meid juba neli meest – tagant tuli veel 2 järele aga neist ei olnud siledal eriti asja ja peale 3 depood panime kardaaniga laugeid tõusu mööda Jassiga minema kuni tagant oli kuulda ainult karjatust „fu....“ ja siis olimegi taas kahekesi! Viimane tõus oli taas tõsiselt pikk- vist ca 17km aga õnneks mitte nii järsk enam ja kannatas ikka kerida. Läksime Jassiga kenasti oma tempos ja poole mäe peal tuli üks kustunud austerlane selg ees vastu ja teine katkise ketiga natuke hiljem- Jass andis talle oma ketikeeraja ära. Jassil aga hakkasid küttevarud otsa saama ja mina sin kohe esimesel etapil oma olemasolu maamuna peal õigustada- kuna minu veedliku tarbimine ei ole nii suur kui Jassil ja tempo ka ei olnud väga hull, siis oli mul pudelid veel peaaegu täis ja sööki olin ka ettenägelikut natuke rohkem kaasa võtnud! Viskasime siis kõik selle olemasoleva kütuse Jassi küttekoldest sisse ja õnneks hakkas mäe lõpp ka saabuma, seega suutsime hullema ära hoida ja laskumise lõpuks käis Jassi mootor taas kenasti nii, et viimasel 20km mis mäe alt lõpuni jäi vuras Jass peamiselt ainult ees ja minu valdavlt ainult istusin, sest sileda peal ma ikka Jassile väärilist vahetust anda ei suutnud. Lõpuks saime siis tõesti ilusti finishisse ja üllatusena 6-7 koha peal. Allan oli 5-s tuli 3-4 minti enne meid! Olime koos katkestustega rattastega metsas olnud peaaegu 9 tundi!!! Minu jaoks oli päev igaljuhul super! Ei oskanud uneski näha, et suudan nii kõvasti panna!
II etapp: Alguses ca 1o km püsis punt koos, siis eilse päeva viimasest mäest ülesse, tõus taas ca 15-17km, nagu arvata oli siis eraldusid tõusu peal taas terad sõkaldest! Olles eelmise päeva edust kõvasti eneskindlust saanud põrutasin tõusul jälle vapralt kaasa! Jass jäi suhteliselt tõusu alguses maha ja poole mäe peal, esimese mäenuki otsa jõudes selja taha vaadates ja teda mitte näes hakkasin juba väikest lootust hellitama, et hk õnnestub täna omal see ilus roheline seeniorklassi liidrisärk Jassi käest ära näpata ja oma selga tõmmata. Ees rohkem ühtegi vanameest ei olnud ja eilne päev näitas, et paneme teistele taatidele suht pika puuga ja sellist sõitu tehes saame ainult omavahel selle särgi pärast kembelda. Aga kui vanasõna ütleb, et ära hõiska enne õhtut –siis nii on ka! Olin poole tõusu peal Hasselbacheri kätte saanud ja astusime temaga koos kenasti edasi, kui ühe nuki otsast taas tagasi vaadates nägin kauguses üht tuttavat kuju! Ja ei läinduki palju aega mööda, kui ühe väikese laskumise järgsest kontranõlvast ülesse veeredes lendas üks mees nagu pudrukuul meist poolde mäkke mööda! Ja oliga Jass meil pundis! Minul see muidugi tuju ära ei võtnud, pigem vastupidi- laskumise lõpus oli ca 40 km nn siledat vunkimist ja seal on Jassi ja Hasselbacheri seltskonnas kindlasti kergem olla kui üksinda vehkida! Ole ainult ise mees ja püsi sabas! Pagan sellest särgist- tulin siia siiski tiimi võitu kindlustama ja muud asjad ei peaks mulle korda minema!
Kimasime siis 3 muudkui finishi poole ja kuigi mul oli vahepeal ikka väga raske, suutsin taas finisheerida Hasselbacheri ja Jassi sabas! Olen siis seenioride klassis Jassi järel teine, sama ajaga ja üldkokkuvõttes 7-s. Super! Jass on ikka supervend, kes oma oskuste ja kogemustega suudab sead ka laulma panna- kuidas muidu seletada, et ta oskas minust kolme nädalaga, mis me koos siin Austraalias veetsime sellise elu vormi välja timmida! Ja tehtud ei saanud midagi erilist, mõõdukalt trenni, kõvasti puhkust, vahel paar veini või mõni õlu ka ja vorm mis sugune!
Vahepeal pean natuke selgitama ka kohalikku terminoloogiat, mis kirjeldab rajalegendis milline mingi rajalõik on. Kasutusel on sellised terminid: „flat“ tõlkes siis peaks olema nagu „sile“ olema aga me oleme eurooplastena selle ümber nimetanud „australian flat“-iks, sest Eestis kõlbab võrdluseks häda korral kõrvale panna ainult Haanja maastiku, mis on ehk sama „sile“. Teine termin on „hilly“, ehk siis künklik vist. See tähendab ikka selliseid põntsakaid, mida Eestis pole leidagi, võib vabalt mitu km tõusu olla ja tihti tee suht raske veeremisega kas kivine, liivane ja väga treppis. Kolmas ja neljas termin on „rough“ ja „very rough“, mida tahaks tõlkida „jõhker“ ja „väga jõhker“! Tegu on väga kiviste mägiradadega, järsud ja pikad ronimised, teravad kivid , suured veesooned jms väga ebameeldiv kraam! Igal juhul on tegu väga raskete lõikudega ülesmäge ja päris ohtlike laskumistega alla minnes.
III etapp: Korraldajate sõnul kõige raskem etapp selle aasta tuuril! Tõusumeetreid küll vähem kui esimene päev aga väga pikk 144km ja legendis kirjad pikad lõigud kirjeldusega „rough“ ja „very rough“! Start kell 8 hommikul, sest päev tuleb väga pikk! Siin sõidavad ka 5-6 naist ja kuna tegu ei ole sugugi eliitklassi naistega vaid pigem keskeale lähenavate daamidega, siis ei oskagi öeldagi kas neid imetleda või arusaamatult pead raputada! Minu arvates on naised liiga ilusad ja head olevused, et neid veel selliste katsumustega piinata- piisab kui nad laste sünnitamisega meestele „ära teevad“ ja las meeste mängud jäävad meestele. Igal juhul on viimased võistlejad siin rajal 9-10h ja selle tõttu ka nii varane algus, muidu jäävad lihtsalt pimeda peale. Kuna Allan kirjeldas juba meie kohtumist väga sõbraliku ja julge wallabite kogukonnaga, kes lasid ennast isegi kõrvatagant sügada, siis ma ümbritsevat elu-olu ei kirjuta. Etapp ise algas seekord jälle Huberi poolse kõva keevitamisega kerges vastu küljekas, mille tulemusel eraldus kohe ca 20 meheline liidergrupp kus kõik eestlased ka jälle sees. Tundsin kohe, et täna on varasemast raskem tunne ja seda, oli ka näha kui ees ikka vunk tõsisemalt kergelt tõusvate karjamaa teedel ülesse võeti, siis kadus mehi tagant nagu nagu ratta klassikuid tsiteerides s ....t lehma ihust ja mina teiste hulgas! Asjad lihtsalt hakkavad paigale loksuma, see et mina Jassiga kogu aeg koos jaksan sõita ei ole normaalne ja seda mul akud liiga väiksed mitu päeva paugutamiseks on sai ka selgeks. Igal juhul kukkusin liidrite sabast ära ja 10-12 venda läks oma teed. Minule jõudsid järele kolm venda, nende seas seenior 3klassi liider (mingi üle 50-nene austraallane) kellega koos edasi kühveldasime. Ühe kivise laskumise lõpus ca 45 km-l oli üks teenindusauto risti rajal ees ja pidime temast mödumiseks hoo kõvasti maha võtma. Hiljem selgus, et see oli depoo 2 joogiauto, millel rehv puru läks ja selle tõttu 2 depoo, mis pidi olema 68km tühistati. Mingil hetkel sõitis meie kõrvale küll üks auto, kust vett pakuti ja küsiti kas meil on midagi vaja aga mina teadsin, et ca 10 km on depooni ja mul veel poolteist pudelit juua ütlesin, et pole vaja midagi! Kui möödas oli juba ca 75 km ja mina olin ühe pudeli vett omale pähe valanud ja teise spordijoogi endale vägisi sisse valanud teadmises, et kohe saan 3 uut pudelit küsisin teiste vendade käest, et ei tea kuna see deoo siis lõpuks tuleb?! Siis aga selgus, et kui mina ees olin oli neile autost öeldud, et depoo 2 pole ja selle pärast sõitvast autost vett pakutiga! Ja mina olin kõik joogi ära raisanud ja järgmine depoo oli alles 98 km-l aga sõita tuli ca 30 kraadises soojas ja kõvas tuules,lisaks sees päris tõssed mägised ja liivased lõigud ka. Hakkasin ruttu ökonoomitama, et käinud enam eest läbi aga ikkagi sain oma haamri kätte! Jõud kadus ikka täiesti ära ja kui sõita oli veel ca 60 km ja selle sees veel kogu sõidu kõige raskem lõik siis kartsin küll, et juba 3 etapp saab saatuslikuks. Õnneks oli üks belgia kutt väga normaalne vend ja jagas oma nappidest varudest minuga jooki, mis aitas mul siiski eluvaimu sees hoida kuni 3 depoosse jõudsime. Seal valasin endale kõvasti vedeliku sisse ja sain oma 3 pudelit aga ega nii ruttu vedelik ka imenduda ei suuda! Ähkisin ja puhkisin kõige taga veel järgmised 20km aga maha ka ei jäänud, ise ka imestan, et ära kannatasin. Õnneks hakkas tunne natuke paranema kui jõudsime siis viimase suure mäe alla, kust algas see „very rough“ osa. Noor belgia kutt vajus vaikselt üksi minema kui tõusma hakkas, temaga läks kaasa teine belglane, kes oli Team Lapierre mees keda ma tegelikult natsa oleks pidanud jälgima, sest see tiim on ainuke, kes meid meie halva õnne korra võib ohustada aga olin nii krogi, et üritasin siiski ainult oma sõitu sõita ja kedagi mitte kontrollida. Ime kombel jäi ka minust maha see austraalia vanamees, kes on oma ea kohta tegelikult hirm kõva! Et rattamehed aru saaks siis ütleks, et kõvem isegi kui Karla (st EJL peasekretär Urmas Karlson)! Kulgesin seal siis omasoodi tasa ja targu ja enesetunne hakkas paranema! Üllatusega nägein , et mõlemad belglased hakkavad kaugusest taas paistma ja kui tõusu lõppu jõudsime olid nad mul jälle käes! Kui silmside tekkis, siis nägin et nemad on ikka päris krogid kõige hullemates rasketes kohtades hakkasid varem kõndima kui mina ja sellega ma muudkui lähenesin. Laskumine oli a p’ris jõhker- üle külvatud rusika kuini peasuuruste teravate graniidi kamakatega, vahele pikitud mõned põlvespgavused veevoolu kraavid jne. Pidi jube ettevaatlik olema aga olles ise kooma äärel on väga raske keskendatust säilitada. Lapierre vend väärataski ühest kraavist läbisõites, päris maokat küll ei pannud aga tömbas jala välja, jäi maha ja meie panime teise belglasega edasi. Paari kiltsa pärast pani minu paarimees ka minu ees olles väga julgeks, jättis pidurdamise hiljaks ja pani suht valusalt kannika graniidi kamakate peale maha. Pidasin ka kinni, et veenduda et ta tõsisemalt viga ei saanud aga vend kargas püsti, endal püskid ribadeks ja pani aga minu ees jälle edasi. Laskumise lõpus oli finishi veel ca 20 km suhteliselt siledamat maad aga nüüd oli taas tunda, et minu ära kuivamisest taastumine oli ainult lühike pidu ja tundsin taas, et olen täitsa koomas! Roomasin kulmude peal belgia kuti taga kuidagi finishini ja kukkusin kõige rattaga Chillagoe kõrtsi ukse ette pikali! Kui püsti sain siis vaarusin esimese asjana belgia kuti juurde ja vajusin talle kaela, tänades teda kui päästeinglit- aitas mul veega elus sees hoida ja vedas veel lõpuni ka! Sellel päeva kestsid katsumused rajal 6h 12min! Koht oli mul vist taas kuskil 12-14 ja üldkoht säilus ka vist 7-8-ndana. Kaotust Jassile ja Allanile tuli vaid ca 13 min selliste piinade peale! Ega järlikult neilgi kerge polnud. Aga oleks ma teadnud, et nii pagan raske saab olema kui täna oli, ei tea kas oleks reisi ette võtnud! Ja täna alles 3 etappi sõidetud ja 7 veel!!
IV etapp. Kui eilne oli tuuri kõige raskem etapp, siis sellele järgneb kohe tuuri kõigepikem etapp- 154 km!!! Maastikuratta seljas!! Pole kunagi nii palju MTB-ga sõitnud! Ja seda eilse päeva üleelamiste järel! Aga pole parata, kui siia sai juba tuldud tuleb lahingusse minna! Suhteliselt etapi alguses oli tõsisem põntsakas kust paremad mäkkeminejad eest ära vajusid, nende seas ka sellised mehed kellele esimesel kahel päeval olin pannud poole päevaga! See juba näitas, eilne põnts on on veel sügaval sees ja tuleb väga mõistusega sja võtta kui ma seda tuuri ikka tõesti lõpetada tahan! Sain siis punti taas oma belglasest noore elupäästja, kellel oli ka vist eilne päev ikka väga raske olnud, sest muidu oma võimete poolest oleks ta pidanud küll eespool olema (kusjuures see austraalia Karla vajus üksinda eest ära jäigi kuni lõpuni kätte saamata), siis üks belgia vend keda me kutsume omavahel „paksuks“ sest ta on 2x nii suur kui Jass aga kõva maantee vend- see aasta võitnud belgias 22 amatööride sõitu! Allani sõnade järgi kes ka kevadeti seal on sõitnud on aga belgia amatööride seas võitu saada väga raske! Seega peab kõva vend olema! Kolmas vend oli hollandalane, kes on seenoir 2 klassi Jassi ja minu järel 3 kohal. Igavene pikk kolge ja kleenuke aga sikutas kõvasti, eriti laugetel tõusudel. Punnisin siis nende taga kogu päeva, püüdes istuda ja viilida nii palju kui võimalik, et ennast säästa aga päris ilma tööta ka ei saanud! Pealegi oli ka tänane rada ikka nii raske ja teised nii kõvad, et olin sellise tegutsemisega juba mitmeid kordi peaaegu maha jäämas aga suutsin ikka ennast kokku võtta! Kuna seekord suutis Jass juba esimesel tõusul liidritega väikest vahet hoides kaasa minna ja mina mitte , siis uskusin tema minekut vaadtes , et ta saab seltskonna kätte ja selline maastik võiks just talle sobida kui Brentjens ja Huber raskemate juppide peal väga kaasi ei anna. Aga kuna Huber lasti kohe stardist üksi minema sõita, siis oli ka Brentjensi huvi, et punt ühtlaselt liiguks ja kuigi sealt ikka ribasid pudenes, siis meie mehed jäid ilusti ette punti ja mis edasi sai seda saite Jassi postitusest juba eile teada! Seega üks etapivõit käes! Mina siis kulgesin koos oma 2 belglase ja ühe hollandlasega muudkui finishi poole ja elasin korduvalt üle kõike neid 7 surma millest laulusalm räägib! „Paks“ käs rääkimas, et tema on minu elupäästjast belgia poisist seenior 1 klassi arvestuses 7 min maas ja tahtis, et kui ta attakib, et minema sõita ja vahet vähendada, et ma siis teisele kutile appi ei läheks! Mõtlelsin küll, et see oleks minust küll väga ebaaus- tema aitas mind küll aga mina keeraks talle siis ju täiega! Õnneks ei pidanud ma seda dilemmat ikka reaalsuses lahendama hakkama, sest „paks“ oli vist ka ikka nii krogi, et pani paugu alles 100m enne finishit ja siis ei pidanud mina muidugi enam kulmugi liigutama! Tõstsin küll tagumikku, et püüda ära kägistada vähemalt pikka hollandlast, kes tahtis sen 2 arvetuse etapi teist kohta aga magasin ikka õige hetke maha ja joon tuli enne vastu! Etapil vist alles 17 koht, senine kõige kehvem aga isegi pean rahul olema, et rohkem ei hävinud! Tiimiarvestuse edu aga kasvab meil mitte minutite vaid tundidega- kellegil teisel pole 3 nii võrdset meest kui meil! Tänase etapi järel ei olnud õnneks ikka nii surnud kui eile aga energia varud on siiski päris otsas vist! Täna saime esimest korda tõsisemalt tunda, mis tähendab „natuke“ kuum ilm. Kell näitas keskmist temperatuuri 32 kraadi ja max temp 40 kraadi. Ühes liivases, tuulevaikses katlas võis olla tõesti nii palju! Aga kõik räägivad, et sellel aastal on ikka meil väga ilmaga vedanud- suht jahe olevat!
V etapp: Pool tuuri sõidetud! Väidetavalt on kõige hullem seljataga aga siin toob iga päeva üllatusi, mida ei ole osanud ette kujutada! On täitsa hämmastav kuidas taustsüsteemide muutustega alateadvuses mõõdikud muutuvad! Täna on sisuliselt puhkepäev! Etapi pikkus ainult 100km! Ei oleks varem suutnud küll uskuda, et suudan nii mõelda, et 100km võidusõitu MTB-ga on ainult „üks kerge ots“! Aga seda ta tõesti oli ka! Seda suuresti tänu sellele, et ässad võtsid tõesti matka tempo! Rada käis mööda ühte teed 50km õhes suunas ja siis sama rada tagasi. Minek oli lisaks veel allamäge ja allatuult ka, nii et suutsime tõesti suhteliselt „aljaavaga“ pöördesse saada. Mõned päris tõsised põntsud olid ka sees, mis tegi ikka mõned korrad elu väga raskeks aga suutsin siiski üle elada! Kui ¼ oli sõidetud pani üks austerlane kerge litri ja vajus vaikselt ees minema! Kuna ta oli üldarvestuses alles vahetult minu ees 7-s enam kui 1h kaotusega, siis vaevunud keegi teda taga ajama ja vend kaduski vaikselt vaateväljast! Kui pöördeni oli vast ca 10 km sõidetud hakkas Jassil ka igav ja ühe lause tõusu peal libises tema ka pundi eest vaikselt minema! Aga kaugemale kui ca 50m ta edu ei saanud, sest juba järgmise tõusu peal astus ta keti pooleks!!! Täielik ebaõnn! Eile pusis ta just teise keti peale aga mingi jama oli tal juba siis, sest kuulsin kuidas ta telgi seina taga kirus, et ketikeeraja lõhub lüli ära! Meil Allaniga ei olnud midagi teha, maha jääda, et Jass järgi aidata- selleks olen mina ikka liiga nõrk ja kuna punt ikka liikus pigem mõõdukas tempos, siis lootsime, et pusib ise keti kokku ja kühveldab järele! Pöördesse jõudes Jassi veel polnud, austerlane oli ca 5min pundi ees (pani üksi ees väga kõvasti)! Pudelite saamisega läks kõvaks madinaks, sest punt oli suur (ca 25 venda) ja teenindajad ainult 4-5. Igk üks rabas kust poolt sai oma pudelid kätte! Minul läks veel suhteliselt hästi- sain ca 10 ndana minema aga kuna kohe keerati ka gaasi siis osad vennad jäidki oma pudeleid otsima ja sellega ka pundist maha! Allanil nii hästi ei läinud aga õnneks tal powerit nii palju, et vajutas järele! Jass tuli meile vastu ja kaotas meile vast kuskil ca 2 min. Aga nüüd läks ka vähe tõsisemaks sõiduks, vähemalt minu jaoks! Ette punti oli meid jäänud ca 15 meest ja kuna rada läks nüüd ülesmäge ja vastu küljekaga, siis hakkas mehi vaikselt pudenema! Punnisin kaua punnisin aga mõne km pärast lõpuks olin sunnitud ka mina kargu sirgu laskma- mis liig see liig! Lasin jala nii järsku alla, et Allan mõtles, et mul juhtus midagi rattaga ja tahtis mind ootama jääda aga karjusin, et pane edasi! Tundsin lihtsalt, et natuke veel ja radikal lendab kork pauguga pealt ära kepsud kõljepealt välja! Lasin jala sirgu ja tagant tulid järgi „vanad sõbrad“ elupäästjast belglane, austraalia Karla ja 2 šhveitši kutti. Tundus just minule jõukohane seltskond olevat, seega panime nendega koos edasi, mina rohkem viilides ja taha vahtides, et kas Jassi ei paista! Halb oli see, et ette punti oli jäänud pikk hollandi kolge, kes nüd kui Jassi ebaõnn tabas tahtis näpata Sen 2 klassi etapivõitu ja sellega kaasaskäivat ilusat bumerangi! Mõtlesin, et nüüd oleks ju pidanud just mian olema see, kes meile selle auhinna ka ära toob, et äkki lasin ikka liiga kergelt jala sirgu! Kui sõita oli veel ca 25 km ja Jass tagant ikka näha ei olnud, siis hakkas ees kaks venda paistma, kes olid liidergrupist maha jäänud! Üks neist tuli väag kiirelt lähemale aga suutis veel vahet hoida! Ühe pikema tõusu otsas oligi meil esimene mahajääja käes ja ohh rõõmu- see oligi see pikk hollandlane, kes oli ka ees olla püüdes üle pingutanud aga kuna mina olin juba kenasti taastunud, siis andsin tõusu lõpus nii prooviks natuke gaasi, et kuidas vend reageerib taha istudes! Tulemus oli see, et ta murdus otsekohe ja jäi maha! Nii- nüüd pidi hoiduma ainult tehnilisest ebaõnnest ja lootus 5. bumerang meie telgi lakke riputada oli täiesti reaalne! Jassi paraku järgi ei jõudnud ja kuna mina hakkasin 3 etapi läbielamistest juba taastuma, siis panin meie 6 mehelise pundi finishi ka kinni ja sain tasuks etapil 12.koha ja sen 2 klassi võidu!!! Jess! Õhtul sain autasustamisel päris oma higi ja vaevaga ausalt väljateenitud bumerangi! Jass olie eelnevatelt etappidelt neid juba neli saanud ja lubas Allaniga meile ka kummagile anda aga see pole ikka see, mis oma võidetud! Oleks me muidugi teadnud, et see asi Jassil nii lihtsalt käib siis oleks võinud ma ju esimesel etapil tema ees üle joone veereda ja juba siis selle etapivõidu saada- esimesel etapil ei oleks see vähemalt nii suure kingitusena tundunud- suutsin seal nati ikka teda aidata ka! Aga nüüd sain kätte ise ja ilma igasugu surra-murrata! Ainult Jassi ebaõnn aitas kaasa! Nii. Et nüd on meil relvitu mees vaid veel Allan ja kui me tahame koos jahile minna, siis ta peab Jassi käest bumerangi laenama! Aga kõll ta jõuab oma ka veel välja teenida- pool tuuri veel ees! Hhiljem selgus, et Jassil oli täna ikka halb päev ka, ei olnud õiget minekut ja lõpuks kaotas ta võitjale 26 min ja mulle 13 min. Austerlasest jooksik jäigi ette ja sai etapivõidu, Hasselbacheri klubikaaslane oli teine ja Allan 7s. Kuna täna tahtis Allan ka ökonoomitada siis igati hea tulemus, sest peale võitja ta kellegilt olulist ajakaotust ei saanud.
Homme siis jälle pikk etapp! Vist ca 130 km ja pidavat olema palju lahtist liiva, seega saab jälle väga raske olema! On võimalik, et rada muudetakse, sest phes jões võib veetase nii kõrge olla, et äkki ei saa sealt ka jalgsi enam läbi! Aga sellest peaksiem hommikusöögi ajal kuulma!
Tervitused kõikidele!
Juba 10 päeva kodumaal,aga plogi lõppkokkuvüte tegematta.Alustan siis viimase etapi kokkuvõttega.
Finishisirge oli vägev.Nimelt tuli sumbata ratas õlal läbi jõe(sügavust kohati 1m).Finishijoon oli vastaskaldal.
Võistlusjärgsel päeval toimetati kõik jälle tagasi stardilinna Cairnsi.Kuna kogu võistluse vältel ei õnnestunud küll kohata vabas looduses ühtegi krokodilli,siis tagasiteel Cairnsi peatusime ühes
Lõppkokkuvõtteks.