Last day left.

Karvajala (I.Kelk) emotsioonid kolmelt vahepeal möödunud etapilt:

7. etapp Mount Mulgrave-Laura, 151 km.

Tegelikult näitas kell õnneks vaid 147 km ja tänu jumalale! Selle 4 km kätte ma oleks seekord vist surnud. (Siia ma seekord siis hüüumärki ei pane, kuigi tahaks kohe 3 tk panna, sest kellegile lugejale ei meeldinud siin, et ma nii paljud laused hüüumäriga lõpetan aga kui sõnadega ei suuda oma emotsioone edasi anda siis püüdsin seda kirjavahemärkidega teha). Igal juhul oli tõesti üliraske etapp. Kui kolmandal etapil veepuudusesse jäin ja vaevlesin siis arvasin, et vast sellest hullemat tunnet holla ei saa. Aga asjatu lootus.

Etapp ise algas igati kenasti. Liidrid võtsid kohe kena hoo ülesse, pallast kukkus tagant ära ja ca 25 mehelise pundiga kulgesime edasi.Pundist käis kogu aeg literdamine ja selle tõttu oli hetketi kiirus 40-45 km/h ja paljud baigi mehed ei kannata seda välja. Tagant kadus mehi järjest aga minul oli küllat hea tunne ja probleeme pundi peas püsimisega polnud. Kolmandal possal olev belglane Mulkens pani suhteliselt algul kohe minema ja kadus silmist. Ülejäänud litrid aga püüti 2 liidri poolt kinni, kuigi üritajaid oli palju. Kui ca 20-25 km oli sõidetud üritas Allan ka, temaga läks kaasa väike austerlane Sokoll ja mingil hetkel ka Jass neile järele. Said kõik kolmekesi kokku ja venisid pundi ees ca 150-200m vahega. Kuni ühest laskumise järgsest jõesillast üle kimades nägime kuidas nende kolmene kamp silda katvasse mudalompi sööstis ja kuidas austerlane jubeda röögatusega hullu nipli pani. Ikka kohe konkreetselt üle lenksu ja vee alla. Selgus, et sild oli kaetud ca 20-30cm veega ja selle all veel paks pehme muda kiht, mis imes ratta kenasti kinni. Allan sai ilusti läbi aga Jass oleks ka peaaeu üle lenksu lennanud aga jäi napilt püsti kuid sadulasse maandudes lõhkus sadula luku. Austerlane igal juhul jäi poriloiku oigama, kui meie suure pundiga juba ettevaatlikumalt läbis sõitsime. (Hiljem selgus, et vennal läks rangluu ja midagi ka õlaliigeses puruks, kuigi ta sõitis selle etapi veel viimaste seas lõpuni. Täitsa kangelane! Üritas järgmine päev ka startida, sest siis ei teadnud veel et rangluu katki aga jättis varsti ikka tuuri pooleli, sest treppis tee peal rappumine katkiste kontidega on ikka väljakannatamatu.) Jass jäi stoppama ja hõikas, et lukk katki aga kuna mina millegiga aidata ei saanud, siis ma seisma ka ei jäänud panin peapundis edasi. Allan tuli ka kohe selgees vastu, sest ei näinud üksi punnimisel mõtet. Hiljem Allan rääkis, et kui ta kuulis Jassi sadula jamast siis tal oli ainuke mõte peas, et oleks ta ometi ei katkestaks, muidu on meie tiimi arvestus kohe mokas. Kui ta nägi teeääres vana auto õhukummi vedelemas, siis olevat mõte läbi käid, et ehk Jass ka näeb seda ja keerab ümber sadulatoru ja sõidab selle otsas lõpuni- peaasi, et ei katkestaks.

Mina püsisin ilusti probleemideta peagrupis, mis oli jäänud ainult 7-8 liikmeliseks kuni ca 65 km-ni ja siis lasin kargu sirgu kuna siis ikka keevitati väga valusalt, tee läks kergelt mäkke, oli väga treppis ja kruusane. Oleks ehk veel natuke kestnud aga kartsin, et tapan ennast totaalselt ära ja kuna minu põhikonkurendid olid kõik ammu maha jäänud, siis tundus see igati mõistlik. Aga ega ma kaua ei saanud üksi jalgu kõigutada- tagant tulid kõva hooga juba tuttavad kollid-austraalia Karla, pikk hollandlane ja noor elupäästjast belglane. Hüppasin neile taha sest 3 mehest 2 olid sellised, keda pean ka üldjärjestuses  jälgima, mõlemad on vahetult minu taga, kuigi esimestel etappidel saadud edu on ikka mitmeid minutid. Kõhveldasime neljakesi edasi, kuni kuskil 85 km hakkasin tundma, et kuidagi ikka väga raske on. Muidugi ajab närvi see ka, et vennad ei tea sujuvast liikumisest mitte midagi. Nii kui ette saavad on vaja kohe kiirust tõsta, või siis tõusudel kogu aeg limiidi peal pressida  ja selline paugutamine väsitab hullult ära. Suurmeistrite taga (nagu Jass) on hoopis teine asi sõita- kiirus on kokkuvõttes suurem aga ühtlane sõit väsitab palju vähem. Hakkasin siis vahetusi vahele jätma ja viilima, et natuke taastuda. Ei saanud aru milles asi- joonud olin korralikult söönu nagu ka aga tunne nii kuradima raske, et lihtsalt jube. 5 km, 10km, 20 km edasi, eest üldse läbi ei käi, sööd-jood  aga midagi ei parane. Hullumeelne punnimine.Jube palavus, päike on lagipähe (tee peal näed ainult lenksu varju), tee on treppis (kuni ca 10 cm sügavused vaod), kohati väga liivane, kogu aeg tõuseb ja on nii kuradima depressiivselt kaugusesse minevalt sirge, et kaotad igasuguse lootuse, et see piin kunagi võiks otsa saada! Nii ma siis rippusin ja rippusin seal sabas. Käigud hakkasid vaikselt ka esimest korda sellel tuuril jeblama- kett oli tulikuiv, sest peenike liiv oli viimase kui õliraasu ära söönud. Igal juhul see jama tegai asja veelgi raskemaks, kui vahepeal pidid mõned vändatiirud vahele jätma ja selle järel jälle pingutama, et kanna peale saada! Aga järsku käisidki jalad tühja ja (pean häbiga tunnistama, et kergendus tundega) sain aru, et ka mid on tabanud esimene tehniline rike siin võidusõidul. Kett oligi pooleks läinud. Korjasin ta tolmust ülesse ja ronisin puu alla ketti lappima, et natukenegi kõrvatava päikese eest varju saada ! Ei saanud ilusti ketti veel kokku, kui nägin üks väike rong tuleb ja Jass selle kõige ees. Röögatasin kõvasti, sest ta ei pannud mind puu all üldse tähele. Nad võtsid hoo mahaja sain neile saba peale, ning Jassi ja Hasselbacheri abiga sain selle etapi kuidagi lõpuni veeretud. Hasselbacher sõna otseses mõttes lükkas mind vahel ja Jassile pidin mitu korda karjuma, et ta vedades hoogu natukene maha võtaks- olin korduvalt ikka murdumise lähedal aga pidasin ikka lõpuni vastu. Paarkümmend km enne lõppu tuli meile selgees vastu ka pikk hollandlane, kes lootis tänu Jassi sadula purunemisele ja minu maha jäämisele seekord master 2 klassi võitu ja bumerangi saada. Kuna just tema sõber läks eelmine päev loojakarja siis leppisime Jassiga kokku, et me tema vastu ei sprindi (minust poleks nagunii asja ka olnud) ja kuna meie kolmekesi Hassi ja Jassiga lasime enne lõppu jala sirgu siis saigi ta oma bumerangi hukkunud sõbra auks kätte. Oli igal juhul väga õnnelik, käis meid tänamas ja ütlemas kui oluline see talle on! Päev kujunes jälle 5 tunni pikkuseks! Tõeliselt Tour de France etapi siin ka ajaliselt.  Isegi Jass ütles, et põhimõtteliselt on Tour de Francel ikka kergem, sest siin olevat nagu 10 päeva grupetos, paela otsas imemist! Aga tuuril tavaliselt nii palju imema ei pea.

Päeva kokkuvõttes pean vist ütlema, et see oli küll minu elu raskem päev rattaseljas (tõenäoliselt elus üldse, sest ei mäleta küll, et oleksin pidanud ennast kunagi varem nii palju sundima pingutama).  Jassi arvamine minuga juhtunust oli, et kuumenesin lihtsalt üle.

8. etapp- Laura-Cooctouwn, 141 km.

Ette rutates pean ütlema, et kõige ilusaim spordiürituse finishipaik kuhu olen finisheerinud! Ja üks ilusaimaid sõite taktikaliselt eestlaste poolt (pean siin silmas Jassi ja Allanit, mina olin statist kes mängu otseselt ei sekkunud). Suhteliselt alguses pani Allan koos koos kolmanda koha mehe, Hasselbacheri  ja „paksu“ belglasega minema. Punt aga ei lasknud neid kuigi kaugele ja arendas parajat tempot nii, et oli selge, et neid minema ei lasta. Nad saadi peaaegu kätte, teised 3 loobusid, kuid Allan veeres ikka üksi ees ja punt lasi jala sirgu. Vahe oli ca 150m kui Jass ütles, et ta paneb Allanile järgi ja veab ta tõusu alla ära nii, et Allan saaks edaumaaga mäkke minna ja niii liidrite tempo üle elada ja siledale nendega koos jõuda. Siis maanteemehena oleks tal päris head väljavaated lpp oma kasuk pöörata. Jass jõudiski järgi, punt võttis suht rahulikult asja- kõik olid ligutusest natuke hämmeldunud ja ei oskanud midagi ette võtta. Sõideti küllaltki rahulikult edasi aga eestlased arendasid ees siiski nii head tempot , et kadusid vaateväljast. Minul oli täna algusest peale jälle väga hea tunne aga kartsin hilisemat haamrit nagu eile. Hakkasin kohe varakult sööma – jooma ja mis kõige olulisem valasin endale, kogu aeg vett ja mingil hetkel ka spordijooki pähe, et jahutus oleks maksimaalne ja eilset ülekuumenemist ei juhtuks. Kuna meie meeskonna mehed olid eest siis võtsin „tähtsa ja enesest mõistetava näoga“ ca 12 mehelises  peagrupis koha 4-5 possal sisse, et seal rahuöikult istuda ja sündmusi „kontrollida“. Loomulikult ei olnud minust suurt kontrollijat, kuid see positsioon andis kõvasti võimalust ökonoomitada ja sõita rahulikult, tegemata kaasa kõiki pundi sabasse ulatuvaid võimendusi. Kuna eestlased on oma tegudega juba suure respekti välja teeninud ja teatakse, et sõita suudame siis ei püütud mind sealt mugava possalt ka välja udjada.  Nagu arvata oli siis selle päeva suure mäe alla jõudes läksid kõvad mehed oma teed ja mina jäin omasugustega teise gruppi mäge ületama. Täiesti hämmastav kuidas, eilse üliraske päeva järel olin täna hoopis teine mees ja suutsin paraja reserviga nii mäkke minna, kui mere rannikule lähenedes ka jubedas vastutuules siledat vunkida. Isegi Hasselbacher, kes eest grupist meie punti kukkus imestas, et mis minuga küll eile oli- et täna hoopis teine mees.

Mis ees otsas toimus seda olete kuulnud juba eilse päeav võitja postitusest. Allan sai ühe väga ilusa võidu, just tiimi taktikalisest asbektist vaadates. Ja muidugi seniseid raskeid päevi , siinset kliimat ja uhket auhinna bumerangi (nüd on temal ka!) arvestades ka ühe väärtuslikuma võidu, nagu ta ise ütles.  Isegi olümpiavõitja Brentjens (kes on muidu suht muhe, sõbralik kuid vaikne vend)  tuli mulle täna hommikul stardis ütlema, et tubli töö ja hästi tehtud. Ma muidugi kobisesin vastu, et ikka tänu temale ka, et väga ei sikutanud aga igati ilus liigutus temalt.

Jõudsime siis oma teise pundiga ka lõpuks Cooctowni lähedale. Kui mägede otsast, 20 km enne finishit avanes vaade, ookeanile ja ümbritsevale vihmametsale käis üle pundi tõsine valjuhäälne, kergendatud „OOEEHHH“ ! Nii kõrini on kõigil juba selles kuivas liiva ja kivikõrbes müttamisest, et värske , niiske mereõhk paitas suisa kopse. Igaljuhul viimase mäe alla jõudsime kuuekesi koos ja edetabeli järgi kõige kõvem austraalia vend pani ülijärsust asfalditõusust ees minema, Lapierre tiimi hollandlane talle järgi, belgia paks ja minu „elupäästja“ passisid teineteist ja Hasse võttis asja püris rahulikult, st lasi jala suht sirgu. Mina üritasin siiski etapil võimalikult head kohta saada ja üritasin oma pundis kolmandana finisheerida aga belglased hakkasid omavahel master 1 klassi bumerangi pärast võitlema ja panid must mööda. Kartsin, et tõus jätkub veel pikalt ja hoidsin veits tagasi aga kohe nurga tagant algaski viimane trepp kust pidi 10 sammu üles jooksma, et Cooktowni tuletorni kõrval mäe otsas finisheerida. Ja milline vaade sealt avanes! Super! Heleroheline ookean, tumeroheliste vihmametsadega kaetud mäed ja nende vahel valge liivarand, mida piiritklevad palmid. Kuna olen esimest korda troopikas, siis pole selliseid vaateid saanud varem nautida. Kuna suutsin täna taas kõikide oma konkurentidega ajavahed kontrolli alla hoida, siis sai päeva eesmärk igati täidetud ja lootused 12 hulgas tuur lõpetada ikka veel reaalsed.

9. etapp- Cooktown –Ayton 121 km. Jah pidi olema 121 km aga kuna rannikul on olnud viimastel nädalatel palju vihma, siis selgus et ühes jões on veetase nii kõrge, et vesi viis raja läbitavust kontrollima läinud dziibi sillapiirdesse. See tähendas, et inimesel sealt rattaga läbiminek kahjuks võimatu. Seega tehti etapp lühemaks, mis meile suhteliselt hästi sobis ja üks suur tõus ja järsk laskumine jäi välja. Kokku siis „ainult“ 78 km. Päev algas meeldiva üllatusega, kui üks tuuril osalev austraallane tuli jutuga,et ühes kohalikus kohvikus töötab üks Eesti tüdruk! Oleme ju kuulnud küll kui palju eestlasi siin Austraalias tööl on kuid kohanud ei ole küll veel ühtegi! Ja nüüd siis Cooktownis! Hemingwayl oli tõesti õigus- igas (sadama) linnas võib leida tõesti eestlase! Läksime siis teda kohvikusse otsima ja tõsi, mis tõsi- päris elus eestlane, blond ja puha! Ütles rõõmsalt, et jah ma kuulsin ka, et eesti ratturid on siin ja oli isegi telekast näinud kuidas Allan etapi võitis. Igal juhul tuli ta meiega Cooktowni sadamasse starti vaatama ja oli kohe kuidagi palju kodusem tunne, kui sul kasvõi üks poolehoidja on rajaäres.

Alguses kulges sõit mööda asfalteed kuid tõusvalt ja külalt tugevas vastutuules. Eesmärk oli saada liiderpundiga mäe alla ja hea õnne puhul ka üle mäe, sest see pidi olema ka veel asfalt, millele pidi järgnema „rough“ tõus millest ei oleks minul kindlasti lootust liidritega ülesse saada . Kõik laabus ilusti kuni mäe alla jõudsime, kuid mäe lõpus sain siiski kangi ja jäin maha. Halb oli selle juures see, et viimasena sai Allani sabas veel noor belglane „elupäästja“ (Raf de Bakker), kes oli minu tõsine ohustaja 11 koha konkurentsis.  Kukkusin taha olevasse punti , kuid hoolimata sellest, et kõik ülejäänud seeniorid olid seal oli see tempo kahjuks liiga aeglane , et liidritele uuesti saba peale saada. Samas oli mul endal pundis suhteliselt mugav olla aga üks oluline mees oli pundist puudu ja see tegi närviliseks, sest 7 min edu mis mul tema ees oli ei tähenda midagi. Viimase päeva 38km eraldistardi paneb ta mulle nagunii pikalt pähe. Jube tallapress on. Püüdsin siis hoida ka pundi tempo ikka üleval aga ka mitte ülearu ennast kulutada, sest jalad on ikka täitsa läbi ja pulss ei lähe enam üldse ülesse. Kui pulss on 156, siis on sihuke tunne, et sõidad juba limiidi piiril , kuigi normaalsetes oludes peaks veel ca 20 l/min ruumi olema.  Täitsa kole abitu tunne on vahel, et nii jõuetu oled. Aga õnneks on vist teistel minusugustel sama tunne.  Viimasest mäest ülesse ronides tulid samast laskumisest alla juba Allan, koos austerlase Philipi ja kanada vennaga. Lootsin, et äkki Allan võtab teise etapi järjest aga oli siiski austerlasega kokku mänginud ja oma teise etapi võidu tuuril, Allan oli teine ja kanda vend kolmas. Jass veeres „kogemata“  Brentjensi kõrval neljandana üle joone. Hiljem kuulsin poiste käest, et sõit oli ees hästi aktiivne olnud ja nii Allan kui Jass olid ka mitmed korrad atrõõvis olnud.

Etapi lõpus üritasid pundis olevad 5 hollandlast mulle kambakat teha ja 15 kohta ja koos sellega master 2 klassi teist kohta pikale hollndlasele kätte mängida. Tõmbasid üksteise järel hoo peaaegu 50 peale  aga jätsid pika ikka 400-500m üksinda tuule kätte ja hoolimata, et ta väga võimsalt suutis kiirust säilitada tulin ikka suht lihtsalt 100 m enne joont tuulest välja  ja panin oma pundika kinni.

Hea oli muidugi see, et minu konkuret de Bakker ees lõpuni ei püsinud, kuid võttis minult siiski üle 5 minuti aega tagasi. Seega homme on suhteliselt lootusetu 11 kohta hoida, kui kellegil mingit tehnilist riket ei tule. Allan on ikka üldsotis 4, Jass 6 ja mina siis 11. Tiimidest juhime pikalt ja 2 etapivõitu ka käes. Homme sis viimane etapp, 38 km eraldistardist kahe väga järsu ronimise ja ohtliku downhilliga aga siiski mis tundub kõik see hommne kuidagi naljategu kõikide seniste piinade ja vaevanägemistega võrreldes! Mina pean igal juhul juba praegu kokkuvõtteks ütlema nii nagu Croko reklaamlause ütleb: „The most hardest, hottest and adventured...thing what I ever done!“