Kurb päev

Kelk jälle siin arvuti taga! Nagu minu eilsest 6lk kirjatükist näha võite, siis olen III etapi koomavabariigist ära taastunud ja suuteline energiat millegiks muuks kui taastumiseks kulutama!

>Nagu eile juba kirjutasin, siis ei tea siin kunagi ette mida hommne päev kaasa toob ja nagu ära sõnasin! Tänane hommik tõi kaasa selle aasta Croco tuuri esimese hukkunu! Jah- nii see tõesti on! Üks 50+ hollandlane kolis täna öösel parimatele jahimaadele! Kõrval telgis olevad tema oma tiimi hollandlased olid öösel küll mingeid imelikke hääli kuulnud aga ei oskanud appi minna! Sõit on ränkraske ja jalakrambid või mis iganes võivad inimese öösel oigama panna- kes see ikka kargab iga hääle peale teise telki sisse, et küsida mis viga on! Igal juhul hommikuks oli ta juba mitu tundi surnud olnud ja kogu laagrit valdas tõsine matusemeeleolu! Kuigi me ei olnud  selle mehega otseselt isikliklt vist suhelnudki oli siiski šhokk suur ja tuju täiesti nullis- ikkagi üks meie seast! Kuna organism on niigi ülekoormusest väga depressiivses seisundis , siis sellised emotsionaalsed ehmatused löövad nii kergelt rivist välja, et omalgi oli teatud hetkel lausa nutt kurgus!

Loogiline käik võidusõidu kohalt oli aga järgmine, etapp võistlusena tühistati ja startisime kõik 8.30 peale minutilist leinaseisakut neutraliseeritult saateauto taga 120 km sõidule! Kuna kuidagi pidime järgmisesse laagripaika saama, siis 70 ratturi edasiliigutamiseks muud varianti polnud. Tegelikult vajasime kõik sellist ühte lisa puhkepäeva aga loomulikult mitte sellise hinnaga! Ja see, et sai normaalses tempos jalgu liigutada oli tegelikult veel parem kui täitsa jalad seinale panna, sest vähemalt minul oleks tõenäoliselt peale puhkepäeva olnud väga raske jälle käima saada. Sõit ise kulges seekord suurtel kruusateedel üles alla aga absoluut kõrgusi vaadates siiski rohkem allamäge. Tempo oli enam vähem mõsitlik, kuskil ca 30 km/h oli sees aga see oli siiski paljudele ikka liig ja meid jäi kokku kulgema ca 30 meest ja nende seas 1 austraalia naine. Kuna esimest korda ei pidanud ainult nina teise mehe tagarattas kihutama, siis saime sõiduajal seekord tõsiselt ringi vahtida ja nägime oma 1200 km rännakul esimest korda natuke rohkem ümbritsevat loodust. Seekord suundusime siis meie mõistes suhteliselt kõrbelisele maastikule(kuigi kohalikud ütlevad, et see on veel kõrbest kaugel) ja kümnete kilomeerite kaupa ei olnud näha muud kui punast mulda, kollakat liiva, halli kulu ja vahetevahel ka samasuguseid kulukarva veise- või lehmakarju! Need lehmad on siin tegelikult hästi lahedad- valdavalt kõik kuluhallid, küllalt kondised aga suurte-suurte kõrvadega (nagu eeslil) mis ripuvad sõbralikult pooles vinnas. Pole kuskil nii muhedalt sõbralike nägudega lehmi näinud. Nad vahivad sind teeääres uudishimulikult kuni jõuad ca 10 m kaugusel ja siis panevad jooksu! Erutavaks teeb asja see asjaolu, et sai ei tea kunagi kas kari põrutab kohe võpsikusse või otsustab risti üle tee ja seega läbi pundi põrutada! Täna igaljuhul Haselbacheri (jälle tema! ) nina eest pani üks päris napilt läbi! Vahepeal pikkisid maastikku ka hallid hästi teravad kaljurahnud, siis jälle suured väljad, mis on ülekülvatud umbes kuni 1m kõrguste, püramiidjate, punasest mullast termiidipesadega- nagu Marsi maastik! Nii me siis vurasime ja vahtisime ringi! Täna saime tõsiselt tunda ka mis tähendab Austraalia mõistes soe ilm! Pulsikellad näitasid suisa 50 kraadiseid temperatuure aga päikse käes ei saa neid ikka usaldada. Kuid kindlasti oli sõidu viimasel 2 tunnil temperatuur kuskil 35-37 kraadi ja finishi järgsetel tundidel Jassi autoriteetsel arvamisel isegi hetketi ehk 40 kraadi. Jumal tänatud, et ei pidanud võidusõitma! Laager oli meil täna ülesse löödud sõna otseses mõttes tühermaal, võsa vahel- tõeline „bushcamping“ nagu siin öeldakse- koha nimi Mount Mulgrave! Laagriplatsi pikivad lehmakoogid ja sõrajäljed! Aga laagripaiga maiuspalaks on 150 m kaugusel olev kiirevooluga jõgi, mille ca 30 kraadised vood väsinud ratturite liikmeid ülimõnusalt silitasid! Tõsiselt mõnus- ligunesime vees ligi tunni! Julgesime seda teha, sest märki mis hoiatab krokodillide eest väljas pole. Bart Brentjens, kes on siin mitmeid kordi olnud lohutas meid ja kohalikud kinnitasi ka hiljem, et krokosid ikka on ka selles jões aga need on „freshid“ ehk magevee krokod, es olevat suht süütud ja sõbralikud olevused. Eile just lugesin, et need kasvavad vaid kuni 2m pikkuseks ja kuni 120 kg raskuseks. Seega ei midagi hullu! Aga „saltid“ ehk soolase vee krokod võivad kasvada kuni 7m pikkuseks ja kaaluda kuni 1000kg ja need pidid inimestele ikka päris ohtlikud olema. Aga mööda jõgesid  ülesvoolu nad kaugemale kui 50-60kk ei jõua sest kärestikud ja kosed jms on ees. Seega selles jões nad meid ei ohusta.

Homme siis jälle tõsine etapp ees – 151 km küll suuremalt osalt ainult „hilly“ ja peaks suhteliselt normaalsed teed olema, teeb kindlasti etapi pikkus, kuumus ja tempo taas oma töö. Finish on ühes aborigeenide asumis millel väga eestipäraselt kodune nimi Laura! Kuna hommne rada peaks sobima jälle nii Jassile kui ka Allanile, siis ootan neilt kõva paugutamist, eriti Allanilt, sest temal ju veel bumerangi pole!