Esimene võit käes!

Tere jälle,

Peale 4. Etappi jälle Jass tööpostil. Eile olime levist väljas. Organisaatoritel oli ainult satelliitside ja see oli reserveeritud ainult neile, sest side võimsus liiga nõrk.

Eilne etapp siis Granite Gorge-Irvinebank.  Granite Gorge on maaliline koht suurteja loodusjõudude poolt lihvitud graniit rahnude vahel. Allani poolt nimetatud wallabid läksid õhtul nii julgeks, et tulid telkide vahele süüa nuiama. Eks nad siis said head ja paremat:  Powerbari jne.  Etapp, mida Allan arvas kergem olevat, oli organisaatori arvates hoopis tuuri raskeim. Olen peaaegu  sellega nõus. Tõusumeetreid oli küll veidi vähem, kui 1. Päev, aga selle eest oli suht päev otsa päris rasket pinnast. Esimesed 40 km oli suhteliselt tasane, mis mulle ja Allanile pigem sobis. Peale 20 km olime kahekesi 7 mehelises esipundis.  Peale 1. Joogipunkti läks rada järjest tehnilisemaks ja raskemaks ja Brentjens hakkas meid vaikselt proovile panema, kuni lõpuks 4 meest oma teed läksid. Ootasime Allaniga Rene Hasselbacheri järgi, tõmbasime veits hinge ja hakkasime kulgema mugavas tempos. Ja siis, ühel kiirel  laskumisel,  Rene oli vedamas, Allan ja mina järel, kargas 1 wallabi v väike känguru Renele ette. Ma nägin kõike tagant, aga nii kiiresti, et ei jõudnud ei pidurdada, ega hõigata. Rene ise ei näinud midagi enne kui loom tal silme ees. Lõpus sai ta kerge löögi õlga ja näkku, aga ei midagi hullu. Loom vaeseke tegi pärast matsu, nagu iluuisutaja õhus kolmekordse pirueti. Seda olukorda on sõnadesse suht raske panna, aga elamus oli vinge. Hea, et tegemist polnud suurema känguruga. Asi poleks võibolla nii lõbusalt lõppenud.

Niisiis kulgesime mõnusas tempos, kuni 2 meest  enne lõpu tõusu veel järgi jõudsid. See viimane tõus oligi see, mis etapi kokkuvõttes väga raskeks  tegi. Tõus polnud profiili järgi väga hull, aga jube kivine ja see tegi ronimise väga raskeks. Nii mõnigi kord tuli ratast käekõrval lükata. Läksime tõusu kõik omas tempos.Laskumisel, mis polnud eriti kergem, korjasime pundi kokku ja veeresime lõpuni.  Allan 4. Ja mina 6. Kaotust võitjale u 25 minutit.

Eile õhtu siis Irvinebankis, mis on u 80 elanikuga asula, aga pubi ikka olemas. Eile õhtul mängis pubis bänd nimega HillyBillyGoatsJ Aslula on vana plii kaevandus linn, aga kaevandused juba pea 100 aastat kinni.  

Täna siis Irvinebank-Chillagoe. Seekord siis vana kullakaevandus asula. Etapp oli selle tuuri pikim-157 km, aga sellegi poolest suhteliselt kerge. Kohe stardist oli u 10 km tõusvas joones.  Urs Huber , sõidu liider, hakkas kohe stardist tõmbama, nagu praktiliselt igapäev. Täna oli ülejäänud seltskond solidaarne ja läks tempoga, mis jõukohane u 12 mehele. Allan istus seal ilusti, mul oli algus veidi raske, aga tõusu lõpuks vinnasin ennast ikka ette järgi. Indrek võttis täna veidi rahulikumalt ja leidis ka omale sobiva pundi.  Pärast esimest tõusu oli suurem osa trassi hea kruusatee, vahepeal oli siiski 1 liivane lõik, kus ette punti  6 meest. Samal ajal oli se Huber ikka üksi ees ja mitte kunagi rohkem, kui  1minut 30. Viimased 55 km oli päris asfalt tee v väga hea kruus. Sisuliselt maanteesõit. Püüdsime Huber kinni 10 km enne finishit. Ma arvasin kohe, et Brentjensiga koos finishisse tulla on ohtlik, sest tal ka suht hea sprindijalg ja kindlasti kurvitades osavam. Ma siis avasin balli oma rünnakuga u 8 km enne lõppu. Brentjens tõmbas vahe kinni ja Allan pani kohe kontra. Ka selle tõmbas Brentjens kinni just vahetult enne üht tõusu jõnksu. Sellist võimalust ei saanud kasutamata jätta ja proovisin uuesti. Seekord edukalt ja veeresin üle joone üksi ja käed püsti. Finish oligi selline kus ma poleks ilmselt julgenud poksima hakata. 50 meetrit enne joont oli asfaldilt kruusale maha pööre. Allan oli etapil 3. Ja tõusis kokkuvõttes 4. ja mina 5. tänu ühe konkurendi tehnilisele ebaõnnele. Indrek tuli meist 35 minutit hiljem, nägu naerul.

Homme 5. Etapp Chillagoe-Chillagoe, 100 km, siit 50km eemale ja samat teed tagasi. Väidetavalt kõige kergem etapp. Elame näeme.